Jalatsid

Võetud “Sõdurilehest”.

Milliseid erinevusi võib saabastel täheldada ja kuidas nad võivad mõjutada meie looduses viibimist? Peamised erinevused tulenevad sääre kõrgusest, talla jäikuisest ja materjalist, mida on kasutatud saapa valmistamisel.

Matkajad eelistavad poolkõrgeid saapaid, mid ulatuvad hüppeliigeseni või napilt üle selle. Poolkõrgete saabaste suurim eelis on see, et pikemate rännakute puhul, eriti kui need kestavad päevi või nädalaid, ja maastikul kud on palju laskumisi ja tõuse, ei väsi jalad nii kiiresri kui kõrgemate saabastega. Jalad saavad vabamalt liikuda ja saapasse ei teki ka nii kergesti umbsust. Vaatamata sääre madalusele toetab enamik sellise kõrgusega matkasaapaid ikkagi hüppeliigest, see on saavutatud mitme nahakihi kokkuõmblemise või toestuse lisamisega naha alla. Seeliste saabaste suurimaks puuduseks võib pidada seda, et pehmes märjas keskkonnas, nagu rabas, lodumetsas või kusagil lammialal liikudes võib vesi kergesti tulla üle saapaserva. Sellisel puhul aitavad mingil määral pahillid, aga ega ka siis pikalt põlvini vees kõnni.

Enamik sõjaväesaapaid ulatub 8-12 cm üle hüppeliigese. Selline saabas on pehmel märjal maastikul oluliselt parem, sest vesi ei tule nii kergesti üle serva. Paraku muutub selline jalats pikematel rännakutel, eriti kui püksisäärt kantakse saapa sees, klassikalisest matkasaapast ahistavamaks. Jalg ei saa hüppeliigeset kuigi vabalt liikuda, eriti kui paelad on kõvasti kinni, ja saapasse topitud püksisäär võib hõõruda säärenaha valusaks. Suvel on selline saabas umbne. See kõik väsitab jalgu. Pisut aitab, kui kinnitada paelad lõdvalt ja vältida püksisääre saapasse toppimist.

Jahimehesaapad ulatuvad hüppeliigesest 15-20 cm kõrgemale. Selline kummikukõrgune saabas, kui ta on loodud algselt veekindlaks, on ideaalne jalanõu, kui on vaja märjas keskkonnas rahulikult ringi liikuda. Kui pole vaja väga pikki rännakuid teha, on selline saabas parim valik. Asjata pole sellised saapad kujunenud jahimeeste ja loodusfotograafide lemmikuteks – kummalgi pole tarvis kuigi pikalt kõndida, aga aeg-ajalt tuleb ületada keerulisi kohti. Sellist saabast võib võrrelda maasturiga, millega on hea poris ronida, aga pikka teed sõita on natuke ebamugav.

Ka talla jäikus on tegur, mis määrab saapa kasutamiskeskkonna ja mugavuse. Mägimatkajad eelistavad hästi jäiga tallaga saabast. Selline saabas ei ole kuigi mugav, kui on vaja joosta, aga on pikkadel rännakutel raske seljakotiga asendamatu. Peamine põhjus on selles, et jäik tald “ei loe” välja pinnase reljeefi. Vabalt võib astuda mööda kive ja koormus jagatakse talla all ühtlaselt, kivide tahulisust pooe tunda. See on eriti tähtis, kui kantakse rasket seljakotti. Tavaliselt on selliste saabaste tald peaaegu paindumatu. Eesti loodusesse, kus metsaalune on valdavalt pehme ja samblane, selline saabas hästi ei sobi.

Pooljäik tald on parim lahendus looduses liikujale, sest vähese paindlikkuse tõttu “ei loe” saabas samuti kuigivõrd reljeefi ja tänu sellele ei väsi jalad liiga ruttu, samas on võimalik kõndida ka pehmel pinnasel. Kui kasutajal on seljas raske kott, on selline tald ainuõige valik.

Üks jalgade väsimise põhjusi koormusrännakutel on see, et kantakse rasket seljakotti ja pehme tallaga saapaid. Pehme tald on sobilik ainult pehmele maastikule ja siis, kui ei pea kaua rasket kotti kandma. Samas on pehme tald liikumisel vaiksem.