Jalgrattamatka meelespea

“The Earth’s most efficient animal creates its most efficient machine – the bicycle. Our nobliest invention.”
Life Cycles

Tekst: Ivan
Pildid: Külli, Internet

Proloog: siin artiklis võivad olla mainitud asjad, mida te tahaks endale soetada, kuid ei leia Eestist, või tundub et valik on kehvavõitu. Sellisel juhul tuleb asja tellida internetist. Üks hea, usaldusväärne pood, kust saab jalgrattavarustust tellida, on CRC. Tellimise asjus võib võtta ühendust minuga, tellida ise või liituda mõnda Eesti jalgrattafoorumiga, kust pidevalt antakse CRC tellimused sisse.

Jalgrattamatkale?..

Kas olete kogenud seda tunnet, et matk on küll mõnus ja mets ilus, aga tee on juba pika aega selline ühtlane ja sirge ja hakkab juba igavaks, ja jalad enam ei kanna ja tundub, et kaardil muutub teie asukoht võimatult aeglaselt? Kui jah, siis tasub teine kord proovida minna matkale abivalmsa ja loodussõbraliku liikumisvahendiga – jalgrattaga.

Jalgratta matka mõnu on peamiselt selles, et kordades kasvab matkaja mobiilsus, rääkimata sellest, et rattasõit on iseenesest puhas nauding (ok, see viimane on isiklik). Keskmisele ettevalmistamata inimesele on täiesti jõukohane katta ühe matkapäevaga 40-50km jalgratta seljas koos mõistliku koormaga, ilma et peaks otsad ära andma. Ja järsku avastategi, et ühest kaardinurgast teisse liikuda ühe päevaga on täiseti võimalik, ja mis tähtsaim – lõbus.

Siin lehel räägin natuke sellest, mille poolest erineb jalgrattamatk jalgsi matkast, natuke varustusest ja natuke muud juttu, baseerudes omal isiklikul (üsna pikal) romantilisel suhel jalgrattaga ja enda kogemustel sellega matkamisest.

Miks see eriline on?
Olenemata sellest, kas olete väga sportlik ja soovite sõita überkiiresti, või on eesmärgiks rahulik kruiisimine, tuleb rattamatkale reeglina kaasa võtta vähem asju, seda puhtalt sellepärast, et suure koormaga ratas ei veere eriti hästi, ja kui tee on ilma kõvakatteta, siis on sellega manööverdamine pöördproportsionaalne koorma kaalule. Aeglane ja kohmakas jalgratas võtab fun-faktorist kohe pool maha ja jalgrattamatk kaotab oma mõtet. See eest, kui olete kaasa võtnud ainult kõige vajalikkumaid asju ja sõidate kerge ja väikse kotiga, avaneb teie ees täiseti uus maailm, mida varem matkal pole nähtud – kiired tolmused kruusateed, meeletu rallimine metsaradadel, tuult ja pori näkku!
Ühesõnaga, jalgrattamatka kohta kehtib reegel “pack light, travel light”.

Kuidas planeerida?
Ega jalgrattamatka planeerimine ole suurem kunst, kui jalgsimatka planeerimine. Tihti saab marsruudi valikul päris tähtsaks see, kuidas neid rattaid stardikohta toimetada. Kui teil ei ole võimalust vedada terve seltskonna kaherattalisi sõpru autoga kohale, ja ise stardipaika vändata ei ole teostatav, siis jääb variantidest ainult ühistransport, millest reaalselt saab normaalselt jalgrattad transportida vaid rongis. Õnneks sõidavad rongid paljudesse Eesti kenadesse paikadesse ja igas rongis on olemas nö “rattasõbralik” vagun, kus on 6-8 jalgrattakonksu, kuid rattaid mahub enamgi. Jalgratta vedamine rongis on tasuta.
Kaasa on vaja võtta marsruudi kaart, milleks sobib näiteks kõige tavalisem Eesti topokaardi leht mõõtkavas 1:50 000. Sellisel kaardil on jalgrattaga läbitavad (teoreetiliselt) kõik teed, mis ei ole tähistatud peenpunktiiriga. Jämeda punktiiriga märgitud teed võivad olla küll väga erinevad, ja kuigi need on enamasti igati sõidetavad metsateed, siiski ei tasu panustada nende peale mingil kõige tähtsamal marsruudilõigul, millest sõltub nt rongile jõudmine, kui see teelõik ei ole teile tuntud. Muidugi võib ka eelnevalt välja vaadata tee reaalset laiust ja läbitavust maa-ameti kaardiserverist. Peenpunktiirrajad vastavad looduses enamasti oma tähistusele – need on valdavald kitsad ja kinnisõitmata ning tihti kaovad metsas ilma jäljeta, nii et nende kasutamine on tavaliselt kergelt ekstreemne ettevõtmine.
Tihti ei olegi vaja teada täpselt oma marsruudi, vaid võib lihtsalt märkida enda jaoks tähtsad sõlmpunktid, nagu näiteks külapood, rongijaam, supluskoht, ööbimispaik, – ja küll see marsruut jooksvalt paika loksub.
Marsruudi planeerimisest ja kaartidest soovitan täpsemalt lugeda Andre kirjutatud artiklist.

Varustusest
Esimesena tõuseb igavene pakiraami küsimus: kas tahate kasutada pakiraamikotte või sõidate seljakotiga? See on puhas isikliku eelistuse küsimus. Mugava seljakotiga sõita ei ole kuidagi halvem või väsitavam, kui pakiraamikotiga. Pakiraamikotis võib küll see eest olla rohkem ruumi, aga see sõltub ka paljudest asjadest. Ise eelistan kindlasti seljakoti kahel põhjusel: esiteks matkan oma AM-jalgrattaga (all-mountain), millel on tagavedrustus, mille tõttu ei ole sinna võimalik pakiraami instaleerida; teiseks minu jaoks mängib olulist rolli see samune fun-faktor – kitsal kiirel metsarajal on pakiraamikoti kasutamine välistatud, kui tahate saada suuremat elamust, kui lihtsalt ettevaatlik veeremine.

Üksi matkates on abiks selline baaskomplekt:
– seljakott või pakiraamikotid
– telk / katus / sääsevõrk / või marsruudi peale planeeritud ööbimiskoht mingi katusega
– magamiskott
– lebomatt
– põleti
– gaas või vedelkütus sõltuvalt põleti tüübist
– minimaalne söögivarustus: kruus, kauss, lusikas, nuga
– pealamp
– joogivesi
– toit teile sobival kujul
– varuriided vastavalt ilmastikule

lisaks sellele peab teil olema järgmine jalgrattavarustus:
– jalgratas :)
– kiiver
– kindad
– varusisekumm (mida rohkem rahvast, seda rohkem neid võiks olla, aga iga matkaja kohta ei pea ühe võtma)
– minipump
– jalgratta multitööriist
– rehvi “labidas”, ehk see väike asjake, mis aitab rehvi ära võtta ja tagasi panna (eeldab vastava oskuse omandamist enne matka)

Seljakott peab olema seljas ülimugav: erinevalt jalgsimatkast ei ole rattaga sõites võimalik vahepeal õlarihmasid kergitada, käsi vahele panna ja kotti jooksvalt sättida. Ideaalne on, kui ratta seljas istudes toetub seljakott vaid puusadele, sest kui asend on õige ja sadul on mugav, kandub kogu koti kaal sadulale ja sealt jalgrattale ning sisuliselt te ei tunnegi väga suurt koorma. Järelikult peab seljakott olema kindlasti varustatud hea vöörihmaga.
Adekvaatne on kaasa võtta 30-35l seljakott. See peaks olema piisavalt ruumikas, et sisse mahuks kompaktne telk ja vähemalt suvine magamiskott, lebomati saab kinnitada välja lisarihmadega. Halba ei tee ka joogisüsteemi kasutusvõimalus, mis on enamusel korralikest spordikotidest olemas. Nende turg on suur ja lai. Ise kasutan Fjällräven Friluft 35-liitrist koti.

Pakiraamikott on minu jaoks natuke tundmatu maa. Niipalju võin öelda, et see võiks olla kiirelt eemaldatav ehk sellise kinnitusega, kus ei pea märkimisväärset aega kulutama koti mahavõtmisele ja pealepanekule. See on tähtis näiteks rongi sisenemisel. Kõik pakiraamikotid, millega ma ise kokku puutunud olen, olid veekindlad, mis on kindlasti kasulik, nii et otsige selliseid. Loomulikult peab rattale panema ikka 2 kotti korraga ja üritama neid komplekteerida võimalikult võrdkaalulisteks. Tagumise ratta kummirõhule võib täis kottide puhul julgelt lisada 1,5-2 bari oma harjumuspärasele tasemele.

Telk peab mahtuma teie kotti. Otsige telki, mis on pakituna piisavalt lühike, et mahtuda ristipidi teie koti põhja. Kotist väljaspool rippuv telk ei ole hea lahendus, sest rattaga sõites hakkab see mingi hetk loperdama ja teie elamust rikkuma. Hea näide kergest ja kompaktsest telgist on Ferrino Spectre 2

Magamiskott peab mõistagi olema ka võimalikult kompaktne, kuna see on tihti kotti minevatest asjadest kõige mahukam. Kuna jalgrattamatk on reeglina selline suvine ettevõtmine, ei pea see olema mingi tohutult soe kott, kuid mine sa tea seda Eesti suve. Arvan, et magamiskott komfort-näitajaga +10 on täiseti piisav suviseks rattamatkaks.

Jalatsid võiksid rattamatkal olla vähem matkasaabaste moodi ja rohkem spordijalatsite moodi. Nendega ei pea olema tingimata mugav kõndida, kuid need ei tohi hõõruda hüppeliigese juures. Liiga kõrged jalatsid on seega kohatud ja ebavajalikud. Muidugi võiksid need olla veekindlad, kuid see on teisejärguline.

Pealamp on teil kaasas õhtusteks laagritoiminguteks, mitte tee valgustamiseks. Kõik mõistliku hinnaga müüdavad pealambid ei suuda pakkuda piisavalt valgust ratta ette, et sellega öösel normaalselt sõita saaks, nii et ärge panustage sellele, et kui pimeda peale jääte, siis sõidate viimased 10km pealambi valguses. Saab, aga tüütu, aeglane ja ohtlik.

Jalgratas
jah, see on jalgrattamatka kõige olulisem varustus. Kogemus on näitanud, et tegelikult saab rattamatkal hakkama ükskõik mis rattaga, mis koos püsib ja millega saab mäest ülesse sõita. See siis teadmiseks nendele, kes mõtlevad selle üle, kas olemasoleva rattaga tasub proovida. Nendele, kes aga kavatsevad jalgratast ostma hakata ja pleaneerivad sellega matkama ka hakata, on paar näpunäiteid (kartusest, et jutt kujuneb liiga geeky-ks ja rattateemaliseks, panen siia kirja vaid kõige olulisema):

– iga rattaga saab matkata, kuid uue ostu puhul soovitatavalt võiks see olla ikkagi sport-suunitlusega ratas, kuna selle geomeetria ja käikude arv võimaldab tõhusamat tõusude ründamist

– olenevalt hinnaklassist võivad ratta all olla väga erinevad rehvid täielikust juustust arvestatavate bränd-renvideni. rattamatkarehv peaks jääma laiusesse 2.0-2.35, ideaalne on keskmiselt jäik kumm laiusega 2.1, mida peab olema võimalik pumbata 4,5 barini

– arvestage sellega, et kui marstuut kulgeb mööda suuremaid asfaltteid, peab ratas olema varustatud ees valge tule või helkuriga, taga punase tule või helkuriga ning küljehelkuritega jooksudel või pedaalidel. kui sõidate enamasti kruusateedel ja metsal, ei ole see nii kriitiline, kuna seal liiklus tavaliselt hõre ja politsei väga ei passi

– esiamort on abiks, eeldades, et see töötab. kruusateedel ja metsateedel on erinevust kõvakahvli ja amordi vahel kohe tunda, kuna jäik esiots lööb igal juurikal ja kivil kätesse. tagaamordiga ratast pole mõtet poest osta: isegi nendest, mis on müügis korralikes spordipoodides, on 99% nn “full-susser” rattaid täielik bullshit ja butafooria, nende tagaamordid ei tööta, kuid see eest takistavad pakiraami installeerimist. ärge kinkige seda raha suvalisele Taiwani juustutootjale, vaid soetage selle eest hoopis korralik kiiver.

– pidage meeles, et matka edu sõltub sellest, kui mugav on teil ratta seljas istuda koos koormaga. laske poeteenindajal aidata teid raami suuruse valikuga, kuna see paneb paika teie istumisasendi. sadulat saab soovi korral pärast välja vahetada, sadula valik sõltub puhtalt isiklikest eelistustest ja mugavustundest. pange tähele, et enamikel sport-ratastest on üsna pikk stem (see vidin, mis raami ja lenksu omavahel ühendab), seda selleks, et istumisasend rohkem “sportlik” (loe – “pikali”) oleks. ja kui ilma koormata oleks see isegi enamasti õige poolagressiivne asend, siis näiteks seljakotiga sõites liiga ette kallutatud asendis hakkab mingist hetkest osa seljakoti kaalust kanduma läbi õlgade teie kätele, mis on lubamatu, kuna väsitab ja traumeerib käsi. samuti pakiraamikotiga sõites ei ole “ees” asend hea, kuna selle puhul on suurem osa kaalust tagaratta peal (erinevalt tavaolukorrast, kus õige asendi puhul jaotub kaal pooleks) ja selleks, et koormatud tagarattaga efektiivselt vändata saaks, tuleb viia enda raskuskese rohkem ratta keskele. lahendus sellele probleemile on stemi väljavahetamine lühema vastu, või suurema tagasikurviga lenksu paigaldamine.

Kiivrit ei ole kohustuslik kanda üle 16.aastastel isikutel, tõsi. Kuid mõelge nii: teie ohutus nii liikluses, kui metsarajal sõltub nii paljudest muudest asjadest kui ainult teie sõiduoskus! Koba autojuht, hirmul metsloom, ootamatult libe juurikas või madalale langenud puuoks – neid asju ei ole võimalik ette aimata. Te võlgnete kiivri kandmist iseendale. Lisaks sellele on kiivriga sõitmine selline veits bling värk, ja eelarvamus, et kõik kiivrid on koledad ja ebamugavad, on ekslik.
Kiivri efektiivsus sõltub selles kasutatavatest materjalidest ja kiivri kujust. Kuna kiivrite sertifitseerimise ja testimise viise on sama palju kui tootjaid, ei ole mõtet sellesse sügavalt laskuda. Lollikindel soovitus on mitte osta suvalise tootja kiivrit Prismast (etc.) vaid usaldada tuntud tootjate toodangut, kuna see on tavaliselt oma raha väärt. Suurimad MTB kiivrite tootjad on Giro, Bell, Fox, MET, POC, 661, Urge, Uvex, Kali jne. Korraliku kiivri hind netipoes algab ca. 30 eurost.

Kiivri valikul tuleb lähtuda esiteks õigest suurusest: kõigi korralike kiivrite tootjate suurustabelid on saadaval internetist ja need mõõtmed on alati väga täpsed, ehk et kui te mõõdate oma pea ümbermõõduks 59cm ja tabelis see vastab nt L suurusele, siis võite olla kindel et selle tootja L sobib teile kindlalt. Erinevate tootjate tabelid ei pruugi küll omavahel ühtida. Suur pluss on kiivri suuruse reguleerimise võimalus – kui näiteks panete kiivri alla buffi, siis on mõistlik väheke vabamaks lasta.

Teine oluline kriteerium on ventileerimine: suvel pikalt sõites on kuumus see, mis paljusid kiivrite vastu pöörab. Korralikult ventileeritavatel kiivritel on see probleem olematu, nende tuulutite arv ja suurus tagab korrektset jahutust teie peale iga ilmaga.

Kolmas ja kindlasti ka oluline kriteerium on väljanägemine: kamoon, me kõik teame, et kui kiiver on mugav ja hea ventileerimisega, aga väljast kole, siis te ei taha sellega sõita. Õnneks on tänapäeva maailmas (küll veel mitte Eesti poodides) kiivrite stiiliparaad täiesti seinast seina – alates kergetest enduro full-face kiivritest kuni maanteekas-munakoor hübriidideni igas värvis ja suuruses. Lihtsalt sirvige ringi. Mõned stiilinäited on siin:

Kindad on nii kuidas kellele meeldib. Mulle meedlivad täiskindad, lihtsalt selle pärast et minu arvates kinnas peaks aitama mitte ainult hõõrumise vastu peopesas vaid ka kaitsma sõrmi okste ja nõgese eest. No näiteks. Kindaid on ka olemas väga palju ja väga häid ja väga ilusaid. Your pick. Minul on matkamiseks selline Thor Spectrum nagu siin paremal. Igasugused kaitsed ja vägevad pehmendused sõrmedel on kahe otsaga asjad – nad võivad lahedad välja näha ja mõnes olukorras mugavusele isegi kaasa aidata, kuid nad võivad ka hõõruda, katki minna jne. Ärge otsustage kinnaste ostmist mingisuguste “space-age-technology” värkide järgi – need on 99% ulatuses kõigest reklaamitrikid.

Minipump peab kaasas olema, see käib jalgrattasõiduga kokku. Otsige poest sellise, mis töötab kahtepidi, ehk laseb õhku kummi sisse nii sissesurumise kui väljatõmbise ajal. Kindlasti võiks see pump olema varustatud kasvõi primitiivse manomeetriga – tõenäoliselt ei ole teie jaoks matka ajal tähtis teada täpset PSI arvu, vaid mõõdate rõhku umbkaudselt BARides. Paljud minipumbad on tänapäeval varustatud kahe otsikuga – nii autoventiili omaga kui Presta ehk sportventiili omaga. See on igati kasulik omadus ja selle eest ei küsita mingit suurt lisaraha, nii et tasub võtta just sellist pumpa.

Jalgratta multitööriist peab samuti olema kaasas igal ennast lugupidaval ratturil. Selline riist sisaldab kõik levinuimad kuuskantvõtmete suurused, lisaks mõned teised vidinad: tavaliselt võib seal sees olla mõni kruvikeeraja, väike nuga või purgiavaja, mõnes on ka spetsiifilisemad asjad nagu näiteks ketisuruti, ja mõnedes eriti peentes olen ma näinud lausa veinipudeli avajat.

Kokkuvõtteks
Kui teil on ees esimene rattamatk, või alles mõtlete, kas tasub seda proovida või mitte, ärge seda asja enda jaoks väga keeruliseks ajage. See postitus oli küll pikk, aga tegelikult asi ei ole nii hull. Tähtsaim on, et oleks jalgratas ja soov sellega sõita. Siis tuleb ükshaaval mõned kõige tähtsamad asjad paika loksutada, kaardil mingisse punkti täpi teha, meel vabaks lasta ja hakata minema.
Rattamatk on kindlasti värskendav ja “teistmoodi” kogemus nii kogenud jalgsimatkajale kui matkamaailma uustulnukale, ja õnneks Eestimaa pakub ka palju võimalusi, kus rattasõiduks planeerida endale väga erineva pikkuse ja raskusega marsruute. Isegi vanad käidud matkarajad avanevad teile uues valguses, kui teid toovad kohale mitte omad jalad, vaid vana hea kaherattaline.

happy trails,
Ivan.

Advertisements
Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.