Ida-Virumaa 2009

 Osalejad:

Andre Kaur
Annemarie Rammo
Andrei Mitt
Eret Kuusk
Külli Tedre
Ivan Gavrilov
Indrek Koppel

Reisikiri © Külli Tedre 2010

Kuidas me teele püüdsime asuda

Novembrikuu matk natuke hirmutas mind. Ma polnud kunagi maganud õues talvistes oludes, mida ilmateade lubas. Valmistusime kergeks lumeks ja mõõdukaks külmaks. Olin oma vastsoetatud soojema magamiskoti jm varustuse pärast kerges ärevuses. Peagi selgus, et külma mõttes oli palju tõsisem oktoobrine Nõva, mil me viimasel ööl miinus viit tunda saime. Ida-Virumaal oli meile varuks hoopis paari päeva jagu sitta suusailma.

Meile ebaomaselt olime teinud hulljulge plaani asuda teele 7 paiku hommikul, mis tähendas pimedas ärkamist ja sõitma hakkamist. Ega keegi väga sellesse ei uskunud, kuid üksteist motiveerides ja osadele ka sõnu peale lugedes lootsime vägiteoga hakkama saada. Kui rääkida sellest, kellele sõnu peale loeti, siis selleks oli põhiliselt Andre, kelles nähti kõige suuremat potentsiaalset sissemagajat ja muidu venitajat. Mina ja poisid (loe: Külli, Ivan ja Andy) olime väga enesekindlad ja et me olime kokkusaamiskohale ka kõige lähemal (tänu minu Irus asuvale korterile), ei muretsenud me eelmisel õhtul üldse, hoopis tegime kena õhtusöögi ja nautisime olemist. Ivan aegajalt koputas meie südametunnistusele, kuid mul ja Andyl oli öö hakul „hädasti“ vaja monteerida üht videot..

Võite isegi arvata, mis tagajärg sellel oli. Kella kuuesest äratusest ei piisanud sugugi, et seitsmeks kanali lõpus (st minu juurest a la 3 km kaugusel) olla. Poisid olid zombied ja mängisid end reaalsusesse lülitamiseks omavahel padjasõda, mulle tundus, et on sügav öö ja sundisin end läbi vere ja pisarate tatarputru keetma, mida ma õhtul suure suuga kokku olin lubanud.

Rahulikult süües („nagunii Andre jääb tund aega hiljaks“) ei osanud me aimatagi, et reaalsus hakkab kohe veel enam jalaga perse taguma. Nimelt selgus, et auto, milles istub Andre ja kogu ülejäänud kompanii, on juba kohtumispaigas kohal. Wtf..

Tund aega hiljem startides tundsin ma enda/meie üle siiski uhkust, arvestades, et tavaliselt kulub zombidel ärkamisele ligikaudu neli tundi. Suurest uhkusest ja rahulolust jäin ma autosse magama ja magasin nii kogu tee, mis ilmselt polnudki sombuses olekus suurem asi vaatamist väärt. Rakvere kaubanduskeskust külastades mäletan ma püstijalu tuikumist ning une ja ärkveloleku vahel laveerimist. Andre ostis nööri ja paljud käisid WC-s. Vist mina ka.

Kohalik kultuur jahmatas oma humoorika siirusega

Aseris tuli teha pikem paus enne starti, et ühe meie suurepärastest golfidest saaks viia lõpp-punkti. Et see oli 30 km kaugusel, kulus edasi-tagasi sõiduks vist vähemalt üle tunni ning ootama sätitud osa kambast sai pikemalt tutvust teha kohaliku kultuuriga. Üsna kindlalt on Ida-Virumaa matkast kõigil elu lõpuni meeles vaimukad külamehed, kel oli üksjagu rääkida lugusid oma suhtumisest erinevatesse kesvamärjukestesse.

/…„Ma ei saa aru, miks need tšehhid meist rohkem alkoholi tarbivad. Ma hakkasin seepeale pool pudelit rohkem viina jooma päevas, kui selgus, et me kõigest teisel kohal oleme.“…/ (hiljuti oli tehtud uuring, kus Eesti oli alksi tarbimiselt tšehhide järel teisel kohal)

/….“Läksin sõbrale külla, vaatasin et napsitavad seal ja tulekustusti on laua peal. Küsisin, et mis värk sellega on, nad ütlesid, et kuna nad joovad süütevedelikku, siis on oht, et äkki läheb midagi põlema. Ohutusnõuded peavad ikka täidetud olema, eksole.“…./

/…“noh, see on ju teada värk, et alguses on viin jube kallis, a kolmas pudel on juba nii odav, et võib teistele ka välja teha.“…/

Hoolimata viinalembusest olid mõlemad meid imetlemas käinud mehed väga sõbralikud ja abivalmis, kindlasti vaimukadki. Kuidagi võiks nagu eeldada, et halle ajurakke pole palju alles jäänud, aga vaata kurivaimu, siuksed killud lendasid, et isegi mina naersin. Imetlemist mainisn seetõttu, et meile avaldati suurt tunnustust novembrises vihmasajus matkamise eest, kuid peamiselt selle eest, et „siin pole ju midagi vaadata, miks te siia tulite?!“

Kui Indrek ja Andy lõpuks tagasi tulid, soovitati meile mitmeid turvalisi parkimiskohti ja lubati meie autol silma peal hoida. Koos koeraga.

Asusime teele.

Esimese päeva savi, kivid, liiv ja muda

Teekonda iseloomustas muda, savi, peen vihm ja hall taevas. Kulgesime mööda mereäärt, mida palistas kõrge kallas. Kaldas olid kohati esile tulnud kõik pinnasekihid ning see vaatepilt oli uskumatult uhke. Kahjuks olid ilm kehv, et pildistamisse piisavalt süübida. Imetlusväärseim oli too kuulus sinine savi, millega kõigil kohe lapsepõlvemälestused esile kerkisid. Kui meie teekond poleks olnud nii pikk ja vaevaline, oleksime kõik sinna ilmselt maha istunud ja voolima hakanud. Ma oleksin teinud kilpkonna.

Mööda rannajoont kulgev rada ei olnud tõesti kerge, jalgealune oli üsna kõikiv, vajuv, kivine ja libe. Ma ei olnud kindel, kui hea mõte on õhtuks olla läbimärg, aga kuidas me ka ei üritanud, keebid hakkasid lõpuks ikkagi läbi laskma ja varrukad olid nii ehk naa ammu ligunenud. Ei saaks öelda, et midagi märkimisväärset tol pikal päeval juhtus, peale selle, et Andre arvutuste kohaselt oleks me ammu pidanud kohal olema, teekond aga aina kestis. Pimedust oli olnud juba mõnda aega, kui jõudsime soovitud laagripaika, mis oli Andrele loomulikult teada, nagu ka kõik muud laagripaigad Eestimaa metsades.

Esimest ekstreemsemat matkaõhtut minu elus on raske unustada. Sadas vihma, ma olin võrdlemisi märg, mu jalad keeldusid mind edasi kandmast ja isegi püsti seismine tundus ülemäära kurnav, lõkke kiirest ülestegemisest võis vaid unistada. Ja me olime lihtsalt keset pimedat metsa. Siiski väga lähedal asus liivane mererand. Mere ääres on alati kuidagi mõnus olla.

Aitasin siiski pärast väikest kosumist korjata lõkkematerjali ja üles panna klaabut (minu elu esimene tutvus selle nunnu ehitisega; Ivan, palun vabandada, kui sellist moodustist ei ole terminoloogiliselt sobiv ehitiseks kutsuda). Klaabu sai üles in no time, mida ei saa öelda lõkke kohta. Märgi puid, millele sajab lakkamatult midagi otsa, ei ole kerge põlema panna, seda teab iga koolilaps.

Vähemalt kahe tunni pärast oli meil aga lõke ja kõik aurasid selle ümber. Tuleb tunnistada, et mul õnnestus sel aurutamismeetodil isegi riided peaaegu ära kuivatada, kuna vihm andis öö poole järele.

Õhtul, enne magamaminekut toimus veel üks märkimisväärne sündmus – zombidele hakkas viin maitsema. Selle kohta lausuti isegi selliseid priiskavaid fraase nagu: „jumala hea viin“. Jah, kerges külmetamishirmus ja keha vahetult ümbritevas mõõdukas niiskuses maitses viin mulle elus esimest korda hästi. Eret oli meile tutvustanud Ungari Rukkiviina. See oli parasjagu külm. Ei saa siinkohal maha salata, et magusa Ržanaja juurest liiguti sujuvalt edasi Intsu toodud piirituse juurde, mida tol õhtul sugugi kehvemalt ei väärtustatud.

Ma magasin seejärel oma elu parima metsaune.

Teise päeva savi, kivid, liiv ja muda

Ärgates tundsin ma end ülimalt värskena, mets lõhnas mändide järele ja mul oli nii nii soe ja hubane. Muidugi ei suutnud me kuidagi korrata esimese päeva distsipliini, ning „ärkamisele“ kulus taas neli tundi.

Päev ei erinenud paljuski eilsest. Teekond jätkus rannal, vihma hakkas uuesti sadama, ja tänu meie suurepärasele võimele hommikuti uimerdada läks põhimõtselt teele asumise järel suht kohe pimedaks. Ikkagi oli ju peaaegu talv.

Andrel oli geniaalne plaan liikuda mööda randa seni, kuni tuleb müstiline klint koos müstilise kose alt läbi viiva redeliga. Hiljem seda kohta nähes olin ma võrdlemisi õnnelik, et olime tormi tõttu sunnitud kaldast üles ronima tunduvalt varem.

„Lõunasöögi“ ajaks olime me taas märjad ja otsisime võimalust tuulevarjuks. Leidsime selle Saka mõisa juurest, mis kenasti ja uhkelt omaette seisab tühjal paekaldal, ise hästi korda tehtud ja suursugune. Küsisime mõisast veidi vett ja käisime inimese kombel tualetis. Administraator vaatas meid tõllaratta suuruste silmadega, vaatas siis õue, kus märjad lehed tormituulega vastu akent peksid, ning küsis nutuselt: „Aga kuhu te siis nüüd sedasi kottpimedas lähete?“. Me vastasime talle ebanormaalse rõõmuga, et me lähme otsime nüüd mõne kena põõsa, kuhu alla ööbima minna. Ta ei saanud meist aru ning tema silmist paistis väike kahtlus ja hirm.

Niisiis tegime me ülimõnusa tradistioonilisest pisut enam küüslauguhõngulise (profülaktika mõttes) toidukorra mõisa aladel nn laululava all ja lootsime, et meie vilkuvad pealambid seal kahtlust ei ärata. Ja siis me läksime oma põõsaalust otsima. Mäletan, et see oli üks raskemaid teekondi mu elus, samas midagi, mis jääb alati meelde. Me kahlasime läbi vajuvate põldude ja kõrge rohuga heinamaade, saabastele haakus järjest rohkem muda, mille kogust, tundus sel hetkel, võis mõõta kilodes.

Teel tuli meil ületada kaks suhteliselt laia kraavi, mida mina peaaegu et keeldusin tegemast ning kuhu Eret ühe jalaga põlvini sisse hüppas. Eret oli tõesti väga vapper, sest ta ei kurtnud oma olematu varustuse juures kordagi, rääkimata sellest, kui see olematu varustus veega täitus. Mina seevastu tundsin end idioodina, et ma ei suuda 2 meetrit hüpata ja mulle meenusid mu algkooli-aegsed kehalise kasvatuse tunnid, kus ma olin võrreldamatult koba. Kord peatusime me hästi sõidetud autotee ääres, mis viis risti üle põllu ja otse kaldast alla kuristikku. See road to hell jäi meile arusaamatuks. Veel tegime me pausi metsiku ning rikkalikult saaki täis õunapuu all ning pistsime igaüks põske ja tasku paar värsket vilja.

Meie teine õhtu oli matkavõõra inimese kontekstis rääkides küllaltki ropp. Ehitasime klaabu üles tohutu tuulega kuskile mudakraavi kaldale võsa vahele. Midagi ilusat tol ööl seal ei paistnud. Oli päris külm ja lõke keerutas igas suunas paksu suitsu. Müttasime Eretiga võsas ja korjasime lõkkematerjale, mida tuli järsust kaldast alla kraavi loopida. Mõistagi takerdusid pikad rondid vahepealses võsas. Noh, ütleme, et oli üks paras ikaldus. Väsimus oli suur. Aga taevas oli miljon tähte ja kõik sätendasid puude vahel nagu kristallid. Optimistlikuna, meenutades eilset ööd, läksin magama pisut õhemas kostüümis, mis osutus veaks, sest ega ööd ei ole ju vennad. Ilm oli otsustanud talvisemaid tuure koguma hakata ning kerge jahedus sundis mind vähemalt korra ärkama.

Kuldne kolmas päev koos atraktsiooniga

Ivanil oli õhtul küpsenud ideaalne plaan ärgata väga vara ning minna loodust maalima. Mul sellesse plaani eriti usku ei olnud, aga ime kombel ta vara tõusiski, suure surmaga ajasid teisedki end suhteliselt ruttu üles. Selgus, et koht, kuhu me laagrisse olime seadnud, polnudki nii masendav, vastupidi – kõrge paekalda üsna servas asetsevat klaabut ümbritsesid kuldkollased põllud ja rikastas miljoni dollari merevaade. Laagrist vaid mõnekümne meetri kaugusel asus vägev langus koos sealt kukkuva ojaga. Sealt leidsin ka kurikuulsa redeli, mida tohutu veejuga (loe: kosk) lakkamatult üle kastis. Ilmselgelt oleks eile pimedas sealt üles tulemine olnud midagi eluks ajaks meelde jäävat, kuid samahästi oleks võinud koos kottide ja riietega lainetes väikse supluse teha.

Viimasel päeval oli meil tunduvalt vähem kõndida, et jõuda olulise atraktsioonini, mida kõik poisid ootasid ja naised pigem kartsid (vabandan sõnastuse eest, kui see kartja olin mina üksi) – Valaste joani. Päike paitas meie teekonda ja jalg tundus kuidagi kergem kui varem.

Valaste joa vaatesillal asus Andre hoolega köisi lahti harutama ja seletama laskumise erinevaid põhitõdesid. Tundsin, et kui väga ma ka ei tahaks ennast ületada, ei suudaks ma siit sillast lähima kolme tunni jooksul end alla meelitada. Andyle polnud see muidugi mingi probleem, väikse juhendamise saatel said ilusti hakkama ka Ivan ja Indrek. Naised pidid hirmule alla vanduma ning pikapeale läks seal seistes nii külmaks, et tuli kohalikku burksiputkasse sooja minna.

Olen nüüd zombidega kokku matkanud üheksal imelisel korral ning saan väita, et Ida-Virumaa matk on neist üks eredamaid. Kõige raskemad katsumused jäävad alati enam meelde. Ma ei ole väga kurb, et mu sillast laskumine lükkus teadmata tulevikku. Ma olen rõõmus, et mul on meenutada midagi võrdlemisi ebanormaalset ja toredat.