Kevo Kanjoni matk 2013

Matkal:

Daniel
Hanna

Annemarie

Andre

Külli

Ivan

Jaanus

Reisikiri ja fotod: Hanna, 2013

Kevo kanjoni matk 31.08.-8.09.2013,
Lapimaa, Soome

1. september 2013, Pühapäev
Ilm: 11 kraadi, pilves ilm.
Läbida 2km

Puude ladvad on kollakad, osad tundra taimi on punakad.
Mets on jäänud hõredamaks, kohati puid pole.
Täna 2 km mägiseid tõuse ja laskumisi.
Esimese kogemusena värskendav ja maitsev allikavesi raja alguses.
Eile öö möödus mõnusalt vaateplatvormil tähistaeva all magades.

2. september, Esmaspäev
Läbida 10+3 km

Ilm: umbes 11 kraadi, pilves, poolest päevas vahelduv pilvisus. Öösel tähistaevas, virmaliste ootuses.
Sambla sees paljastel varvastel jooga päikesetervitusi teha on väga väga mõnus. Isegi teised matkalised uudistasied meie jooga tegemiste üle.
Alguses kõndisime hoogsas tempos kivistel tõusudel ja laskumistel. Raja ääres on tohutult marju, mustikaid ja pohli, pidevalt tuleb peatuda ja ahvatlustele anduda.
Vaated on kaunid: härdad kasesalud, mis meenutavad õunapuuaedu. Tundra, mis muutub järjest värvilisemaks ning kirjud lehtpuud. Selle tõttu tekib palju pildistamise pause, samas jõudsime aegsalt oma ööbimispaika.
Tutvusime teiste matkalistega, soojenesime koos lõkke ääres. Mina ja Annemarie käisime ikka väga külmas veel ujumas. Samas, see oli nii ruttu,et peaaegu külm ei hakanud.
Üks õlg ja puusanukid valutavad, et lähen homseks välja puhkama.

_pilvepeegelduspäev

3. sept. Teisipäev
8,5+1,5+4,9 km
Õues umbes sama temperatuur, päeva alguses oli külm tuul, lõuna ajal päike ning korraks suve tunne!

Raja läbimine võttis täna väga kaua aega, sest järjest avanevad vaated olid aina kaunimad. Alustades punaste ruskaavärvides põõsaste, lõputute marjadega, maaliliste vaadetega, super vaatega hiiglaslikule kanjonile ja lõpetuseks päikeseloojanguga ning kosega.
Lõuna jäi seetõttu hilja peale, kuid oli lõpuks mõnusa soojendava päikses paistel.
Pärast söömist muutus rada raskemaks, järkude tõusude, laskumiste ning suurte lahtiste kivide tõttu.
Esimene jõe ületus toimus enne õhtule jäämist, suure filmimise saatel, probleemideta.

Öine peatumispaik on kose kohina taustal.
Ööbimiskohas ehitasime oma külakese puualuste peale, kuna tasast maapinda polnud. Kõik teised matkalised ööbimispaigas, keda on palju (nii 30 ringis), selleks ajaks vist juba magasid.
Õhtusöök kadus nagu tavaliselt vitsana vette. Kõik olid üpris väsinud ja uni tundus väga magus.
Lihased annavad tunda, aga veel ei tapa.

Öösel nägime virmalisi, tänu Danielile, kuigi lootus neid näha oli väike.
Virmalised olid vähem värvilised kui olin arvanud, sest taevas ei olnud kottpime, aga selle eest nad mängisid ja voolasid ning moodustasid kujundied üle terve taeva! Kõige ägedam oli lille kujuline muster lillaka ja rohelise varjundiga ning pikk valge uss üle taeva. Kõike seda sain jälgida oma sooja magamiskoti seest, mõnus!
Nüüd on kõik ootused reisi osas täidetud!

P2ev 2 Annemarie

4. september, Kolmapäev
9,5 km
Ilm: vihmane ja niiske.

Startisime alles kella ühe paiku, kuna virmalised hoidsid meid kolmeni öösel üleval. Hommikul oli ka kosk lähedalt üle vaja vaadata ning putru mustikatega pidi korralikult nautida.
Päeva distants ei olnud pikk ega ka väsitavam kui see, mis me juba eelnevalt olime läbinud. Samas ilm oli niiske ning aeg-ajalt sadas, mis grupi moraali langetas.
Siiski nägime tundra põõsaid, mille värv varieerus rohelise-kollase-oranzi-punase vahel ning ööbimis kohta laskudes nautisime vaadet kirjule kanjonile.
Õhtu möödus tiksudes lõkke ümber kuna meid tabas suur udu. Seega õues oli külm ning lisaks olid kõik väsinud. Põnevust õhtusse lisas võib-olla pahaks läinud viinerite söömine.

puud kaguses p2ev3

5. september, Neljapäev
12,8 km
Ilm: hommikul ja õhtul vihmane, päeval super päikesepaiste.

Viineritest kõht kellelgi lahti ei läinud, seega võisime teekonda jätkata.
Alustuseks kaks jõeületust, kus jalg mõnusalt krampi tahtis tõmmata. Vesi oli nii kõrge, et tungis korralikult saapasse.
Käisime mõnusas rahulikus tempos ja lõunat sõime alles kella 5 ajal päikese soojenduse saatel, millele järgnes leiba luusse laskmise aeg.
Matkasime osaliselt kanjoni ääre lähedal ning nautisime vaateid ja marju. Läbisime ka ühe eriti pika trepi. Otsustasime 800 m kaugemasse laagripaika minna. Need olid ühed väga pikad ja vaevalised 800 m.
Selle järgselt käisime kõik (peale Jaanuse) ujumas! See oli väga värskendav. Pärast seda hakkas korralikult sadama, et kõik pagesid/ üritasid pageda oma telkidesse.

zombikad

6. september, Reede
10 km
Ilm: 15 kraadi, hommikul päikseline, pärastlõuna pilvine.

Viimane matka päev, osaliselt mille tõttu tegutsevad kõik hommikul ekstra rahulikult (märgu asju on ka vaja kuivatada).
Loodus on endiselt väga kaunis, ning viimase päeva puhul tuleb matkata zombide särkidega.
Toidu jäägid, pakisuppide näol, said enamuses ära söödud. Viimased kilomeetrid möödusid vaevata, isegi plätudes täiesti tehtav (Külli proovis järele).
Õhtu oli jumalik kuigi tsivilisatsiooni jõudmine mõjus alguses kõigile kummastavalt.

S6brannad_viimane matkap2ev 5

Tagasisõidul nägime tee ääres kõvasti igasugu põhjapõtru, rebast ning sügiseid metsi.
Nelja tuule toas saime alguses sauna ja pesta. Lisaks poronkäristust, mille kohta Andre ütles, et ta ei ole enne nii head liha söönud.
Edasi pinnisime eesti päritoli perenaise käest kõike: Lapi, tundra ning põtrade kohta, mis meil aga ainult pähe tuli.

Saime teada:
Põhjapõdrad kuuluvad alati kellelegi ning ühel piiratud alal on erinevate karjatajate põdrad (nii 12 karjataja ringis).
Põdral on kõrva lõigatud omaniku märk.
Põtru aetakse kokku helikopteriga.
Põdraliha hind on 30 euri/kg
Autoavariis surnud põder on kallim, selle maksab kinni kindlustus või riik.
Põdrad tulevad tee äärde talvel soola sööma ning suvel putukate eest.
Maakotkas ja ahm ja karu söövad põhjapõtru.
Selles külas kus ööbisime elab aastaringselt 150 inimest, lisaks 200 suvilat.
Masendust siin suurt ei ole. Talvel elatakse rahulikumat elu, magatakse rohkem.
Lisaks matkamisele tullakse siia veel linde ja virmalisi vaatama.

7-8. september, Laupäev-pühapäev

Sõitsime autoga tagasi.
Ööbimispaika jõudes selgus, et seljakotid on autosse nii hästi pakitud, et auto ust avades jäid kotid pagasiruumi püsima. Sellest tulenevalt ning soodsate asjaolude kokkulangemisel toimub performans “Andre seljakoti eemaldumine auto pagasiruumist”. Selle peale eemaldusid ka ülejäänud kotid autost.
Viimaseks ühiseks ööks pressisime ennast kõik seitsmekesi vennalikult laavusse magama, sai magatud küll Jaanuse norskamise taustal.

Ja siis saabki reis, matk, seiklus otsa. Keegi vist ei osanud loota, et matk nii suurepärane välja kukub.
Suur aitäh kõigile ning parafraseerides Annemariet: “mul on hea meel nii toredate inimestega matkata”.

Hanna aka Sasha

Advertisements
Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.