Nõva 2009

Allraisk! Oktoobrimatk, Noarootsi, Okt 2009

Osalejad:

Andre Kaur
Kristjan Maasalu
Andrei Mitt
Külli Tedre
Eret Kuusk
Ivan Gavrilov

Reisikiri ©Ivan Gavrilov 2010

Kuigi võib tunduda imelik tulla tagasi aastataguse matka juurde ning mõni võib olla arvab, et sellime suhtumine reisikirjadesse on puhas mälestuste raiskamine – sellegipoolest, minu mällu jäädvustunud pildid ja mälestused tollest seiklusest on peaaegu sama värsked kui värske ja jahe oli siis sügisene oktoobriilm.

1. päev. Supermarketid ja ummikud.

Matkaks ettevalmistused toimusid meid ootava ilma prognooside mõju all. Need prognoosid olid Andre poolt kuskilt hangitud ja pidid piisavalt suure tõenäosusega olema õiged ning tõotasid järgmist: rannikul tormituul kuni XX meetrit sekundis, öösiti öökülmad, võimalik esimene lumi ja kindlasti lörts. Ehk kõik see, mis oleks olnud õige aastal 2010, kuid ei vastanud eriti tõele aastal 2009.
Zombikatele iseloomulikus maneeris algasid ettevalmistused Ky korteris hommikul kella 10 paiku ning kestsid kaua. Kui Zombikate täiesti keskpärase matka keskpärane ettevalmistusprotsess oleks kulinaarne retsept, siis roog koosneks üldise ärevuse taignast, Zombikate lõbusa hajumeelsuse maitseainetest ning täiesti kohatust üldrahvaliku organiseerimatuse närimiskummist. Kusjuures pärast praadimist, keetmist ja aurutamist tuleb roog välja alati fantastiliselt maitsev, olgugi et kokkamine on võtnud tunde.
Niisiis, peensusi mainimata, lõpufaasini – ehk toiduvarude ostmiseni Rocca al Mare kaubanduskeskuses – me jõudsime siis, kui oktoobri päikeseloojanguni oli jäänud vaid paar kella tunniosuti tiiru.
Plaani järgi koosnes dessant Noarootsile kahest meeskonnast; avangardi kuulusid Andre, Andrei, Külli ja mina – sellises koosseisus me suundusime loojuva päikese poole Andrei Golfiga, mis oli üle mõistuse kraami täis laetud ning peaaegu lohises põhjaga vastu maad. Ettearvamatu takistusena esines mitmekilomeetriline ummik Paldiski maantee ja Tallinna ringtee ristis Keila suunas, milles passimine võttis nii viimast kannatust (kostsid ettepanekud panna laager püsti tee kõrval olevale põllule) kui ka viimast päevavalgust. Veel vähemalt tunni aja pärast me lõpuks parkisime Peraküla külastuskeskuse juures ning pärast kõikide asjade seljakottidesse laotamist polnud meile päevast enam sugugi palju järgi jäänud – vaid päikeseloojangu napid viimased kiired.

Tuleb tunnistada, et Zombikate matkaplaan oli taaskord suurejooneline – Perakülast kaasa võtsime me kaasa toiduvaru maksimaalselt järgmise päeva lõunani. Selleks ajaks pidime me jõudma teise laagripaigani, kuhu järgmisel päeval pidid autoga tulema Kristjan, Eret ja Indrek, võttes kaasa kogu ülejäänud toidu Andrei autost, mis “ei käi nagunii lukus”. Loota tuntud pohhuist Kristjanile toidu kohaletoomise osas oli riskantne, kuid omamoodi põnev.
Seekord ilma liigsete viivitusteta me läksime parklast hämara mere poole, läbi metsa, mööda teed, kohati sillutatud sajandi vanuste munakividega. Rõõmsameelne ärevus valdas meid – taaskord kõndida sügavale mändide lõhnadesse ning Zombikate poolt nii armastatud mere äärde, läbi piirkonna, mis nii hästi iseloomustab Loode-Eesti võluvat loodust, olgugi kaetud öise mantliga.
Lühidal teekonnal meid vallanud meeleolu oli eeliseks, et sünniksid tippteosed, mis määrasid matka teemat – “allraisk” (kohustusliku ameerika aktsendiga) ning mingi Kuu teema (moon?), kuid milles täpselt see seisnes, ma enam ei mäleta. Mets saatis meid pimeduse ja vaikusega, me tervitasime teda vastu taskulampide valguse ning “ööbik nöögib” kiirkõnemänguga. Ilmastikutingimusteks oli kristallselge täistaevas ja tuulevaikus, kuigi oli tunda, et õhk on merekülm.
Kottpimedas me leidsime oma laagripaiga, kus oli väike kütepuude varu, lõkkealus ning klassikaline peldik. Öö oli külm, ning soojendamiseks sobis ideaalselt meie suurepärane õhtusöök, mis koosnes lõkkes tehtud kartulist ja grillvorstidest, pärast mida ootamatult ründas selle päeva ummikutest, ettevalmistustest ja kaubanduskeskustest tingitud väsimus. Öise metsa ja mereõhu laksu all me panime püsti telgid ning esimene matkapäev oli meie jaoks lõppenud.

2. päev. Tuul, kirves ja pizza.

Hommikul tundus, et ilm on prognoosiga lubatud suunas liikumas: mere poolt puhus niiske tuul, taevas oli hall ja pilves, õhus oli kas udu või klassikaline Eesti poolvihm-pooludu. Pärast hommikusööki ja kerget chillimist oli aeg mõelda päevakava peale. Kiiret polnud kuskile, kuna päevamarsruudi pikkus oli naeruväärne ja lisaks oleks liiga optimistlik oodata Kristjanilt varakut saabumist, nii et meid igal juhul ootas hiline õhtusöök. Me otsustasime teha väikest jalutuskäiku mööda jõge (vaatasin just kaardi pealt, sellel jõel pole isegi nime ja tehniliselt ei ole see isegi jõgi) koormamata ennast seljakottidega.
Päevavalguses ilmnes, et veetase jões on tublisti ületanud oma tavalist suurust – tagasihoidlik ojake oli laialt paisunud oma sängist ning vesi oli meie laagriplatsile päris äärele jõudnud ja teed rannal oleva lõkkekohani ära neelanud. Meri oli tormine. Kui me rannale jõudsime, polnud jõe suuet näha mitte kuskil, kaasa arvatud seal, kus see tavaliselt asetseb. Selle eest igalpool astusid rannaliiva joonele metsa poolt vaiksed seisvad veed, mis olid oma tavapärasest sängist mööda metsa laiali rännanud. Kas tormituul või tugevad murdlained olid ilmselt jõe suudmesse nii palju liiva toonud, et jõgi sai täiesti ära lõigatud merest. Nüüd need tumedad vaiksed veed, tormidest kaitstud metsa ja ranna kuiva pilliroostikuga, kui sünge ja vaikne vägi, aeglaselt liikusid lähemale ja lähemale, varitsesid rannadüüne ja ootasid, kuni saabub üks hetk, kuskilt leidub nõrgem koht, vesi tõuseb kriitiliselt kõrgele ja ründab, liivane rannakaitse saab läbi murtud ja sekunditega merre ära viidud – ning selle rändava jõe uus suue sünnib taas.

Niikaua polnud seda veel juhtunud ning sai minna mööda liivaranda jõe teisele kaldale ning tee peal pildistada tormist merd ja kalureid, kes püüdsid lesti murdlainetes.
Teisel kaldal me suundusime jälle merest eemale ja metsa, kuni jõudsime jõe tavapärase sängini. Kallas oli siin kõrge ja jõgi tegi paar vaatamisväärset kurvi, ümberringi oli kaunis, puutumata üleujutatud mets. Siin meile tundus, et ilm hakkab täiesti käest ära minema – sadas järjest kõvemini, ning me olime sunnitud vihmakeebid selga panema. Hiljem osutus, et see oli pigem niisama ekstreemsema meeleolu loomiseks kui vajadusel. Kui me jõudsime mööda jõge rannaga paralleelselt jooksvale kruusateele ning pöörasime vasakule üle silla (kusjuures silla põhja peaaegu silitas tõusnud vesi), vihm jäi järgi, ning ajaks kui me jõudsime tagasi laagrisse, hakkas juba päike ka paistma.
Vihmakeebid kindlasti ei olnud enam vajalikud ning sai koos ülejäänud laagrikraamiga ära pakitud, ja me alustasime teekonda teise laagrikohta. Marsruut kulges peaaegu täispikkuses mööda mereäärt, ainult natuke enne laagrit me pöörasime rannalt ära natuke sügavamale maismaale, kuid ainult selleks, et laagrikohas uuesti mere äärde jõuda.
Niikaua, kui me kõndisime mööda randa, taevas läks täiesti selgeks, kuid tuul ei jäänud järgi ja meri üritas pidevalt meie jalgu märjaks teha. Liivariba, kus me kõndisime, oli suhteliselt kitsas – vasakut kätt merehammastega räsitud ja männimetsaga pealt kaetud liivane astang, paremat kätt suurejooneliselt lainetav meri. Astang vasakul oli kohati päris kõrge, nii et imelik oli vaadata, kuidas puutüvedele ja okstele lisaks olid meie peade kohal ka astangust väljaroninud juured. Paljud nendest võimsatest puudest olid juba jaganud kurba saatust – sentimeetrite kaupa liivast seina ära neelates, oli meri neid jätnud ilma toeta ning nüüd männid lamasid lainemurdejoonega risti, kroonidega merelainetes, kõik justkui viimase uhke kättemaksuna kukkunud nii sirgelt, kättesaamatu horisondi suunas.
Mööda sellist randa trippimine oli seiklus omaette, sest kukkunud puude vahel joosta tuli sekunditel, millal järjekordne laine oli tagasi astunud. Natuke viivitama jäänud matkaja oleks siin täiel rinnal tundnud lainemurru jõudu.
Muuseas, siin rannal kõndides me möödusime ühest majast, mis jättis mulle vastuolulisi emotsioone. Suur kahekordne palkmaja, luksusliku rõduga merepoolsel fassaadil, sindelkatus, sissepääsu eest trepp mere äärde, tünnsaun kõrgel liivasel astangul – ja kõik see maksimaalselt 20m kaugusel merest, keset männimetsa. Minu mõtted tiirlesid kuskil professionaalse põhimõttelisuse ümber, mis rääkis midagi “mere kaitsevööndist” ja “normatiivsetest kaugustest veekogudeni”, kuid sujuvalt said asendatud hoopis teiste mõtetega – palju siiramate mõtetega – “kurat, tahaks ka sellist.”
Õhtupoole me jõudsime teise laagripaigani Põõsaspea poolsaarel. Andre sõnul see laagrikoht virtuaalselt eksisteerib mingisugustel RMK kaartidel, kuid tegelikult kujutab endast tillukest lagendikku keset mereäärset metsa, mida valdavad rängad meretuuled, mis puhuvad läbi hõreda mändide seina. Seal lagendikul oli vähemalt eelmisel aastal olemas väga autentse välimusega rannakividest laotud lõkkealus, mida ehitas Andre ise. Iseenesest vägagi meeldiv koht, kuid meretuul kiiresti jahutas meid pärast soojendavat kõndimist ja väga varsti pani külma käes värisema. Me sõime viimastest varudest lõunat, ning selleks, et kohapeal mitte passida, läksime uurima väikest, kuid kaunist poolsaart. Poolsaare tipus linnuvaatlustorni juures mõnda aega viibisid mingid inimesed, kuid varsti jätsid nad meid privaatselt päikeseloojanguga üksi. Loojang oli majesteetiline. Taevas oli jälle pilvedesse läinud ja nüüd läbi pilvede paistis oranž-kollane valgus, mis andis pilvedele väga ilusat ja erilist kontrastsust, sellist, mida näeb vaid päikeseloojangu ajal ja ainult mere kohal. Meri oli endiselt tormine. Igal pildil alati oleva ja kõigile juba pinda käiva idüllilise peegelsiledal veel jooksva valgusriba asemel oli meri täis lainetel hüppavaid igat värvi päikesekiiri, roosadest lillade ja oranžideni välja.

Päike loojus ning jättis meid öö ja tuulega vastamisi, üksi keset maailma. Lõkke ääres eriti sooja saada ei õnnestunud – tuul puhus kõik soojuse momentaalselt minema. Kristjanilt tuli teadeanne, mida oli arvata – sel hetkel, millal nad pidid juba seal olema, olid nad alles “Tallinnast välja sõitmas”. Öö andis väga selgelt mõista, et saab olema külm. Lõunast saadik oli möödas mitu tundi, vaikselt hakkas häält andma õhtune nälg, tuul ja külmus väsitasid.
Metsas oli kottpime, mere kohal rippus täiskuu, kui Kristjanilt hakkasid lõpuks laekuma ettekanded, et nad on juba lähedal. Kuna meil oli ootamisest ja külmast ilmast siiber, me nõudsime, et nad tooks meile metsa vähemalt pizzat. Lisaks sellele ma lubasin, et lähen nendele vastu tee peale kirvega, et oma emotsioone sõnatult väljendada.
Niimoodi, kirves käes, võtsingi ma Kristjani auto vastu pimeda metsatee ääres. Kristjan, Eret ja Indrek tõid peale söögi ja viina veel 2 kasti küttepuid, mille nimel Kristjan (muuseas RMK ametnik) oli sunnitud Peraküla külastuskeskuses mingisugusse puukuuri sisse murdma või üle seina ronima vms. Kuid mis oli kõige imetlusväärsem – nad tõidki pizzat!
See oli kõige meeldejäävam õhtu tervel matkal. Esimest korda elus, matkal, metsas – ma sõin pizzat – ja kurat kui hea ta oli. Tuule vastu üles pandud tendi taga me mängisime õhtu läbi “maffiat”, kusjuures mängu käik kogu aeg libises märgatavalt lõbusaks läinud rahva käest ära. Kristjan oli kordumatu. Kui ühel hetkel mängu juhiv Ky ütles, et “nüüd maffia paneb silmad kinni ja lahkub”, Kristjan, peaaegu kukkudes kännust, mille peal ta istus, hakkas päriselt kuskile metsa ära minema, kolistades igat võimalikku pidi – kuigi tegelikult ei pidanud ta mitte kuskile päriselt ära minema ja, mis kõige tähtsam, pidi ta tegutsema absoluutses vaikuses. Mängu kulminatsioon saabus siis, kui mina olin juba ammu tapetud ning ei pidabud enam silmi kinni panema. Maffia käigu ajal (Ky: “nüüd maffia teeb silmad lahti”) Kristjan, kes pidi vaikselt, ennast paljastamata näitama, keda ta tapab järgmisena, tegi lahti oma mitte väga fookuses silmad, nägi mind ja genereeris täiesti eepilist fraasi:
– Mis passid?..

Varsti oli aeg minna telkidesse. See oli väga külm öö. Isegi eesootav novembrimatk, mis samamoodi kulges terve teekonna ulatuses mööda mereäärt, ei pannud meid proovile selliste öökülmadega nagu oli tol oktoobriööl.

3. päev. Tantsujärv.

Hommikul ilmnes, et öösel ei jäänud meie laager avastamata. Prügi ja suursuguse õhtusöögi jäägid, mida me olime hoolikalt ära pakkinud, olid kõik kottidest laiali tõmmatud, kott ise ribadeks. Targad inimesed tegid kindlaks, et tegemist oli rebasega. Igal juhul, prahti pidi uuesti metsast kokku korjama.
Mets tihti peale üllatab mind täiesti ootamatute ja lihtsate asjadega. Olles hommikul telgist pea välja pistnud, ma jäin hetkeks passima pilti, mida lõi mets koostöös minu fantaasiaga: otse sissepääsu ees piiras männide sein väikest lagendikku, seina keskel täpselt telgiga ühel joonel oli lai ava, kust avanes vaade rahulikule hommikusele merele. Kõik selle hetkega kujunes minu jaoks majaks, kodu hubasuse etaloniks – väljudes magamistoast satud avarasse avatud elutuppa, teed lahti laia rõduukse ja toa täidab rahulik Läänemere briis. Sel hetkel kõik moodsad suunad ruumide planeerimises ja sisearhitektuuris tundusid mulle mittevajaliku ja kunstiliselt väljamõeldud jurana. Minu ees oli ainuke võimalik, ainuke loogiline asjade järjestus, koos ainukeste õigete suuruste ja proportsioonidega, kõik loodud looduse poolt. Ja tagasihoidlikult täiendatud minu kujutlusvõimega.
Me panime laagri kokku ja läksime minema. Läbi männimetsa, nõmmede, rabade ja Rootsi stiilis külade. Meid saatsid suurepärane ilm ja suurepärane tuju.

Lõunapausi tegime ühel päriselt eksisteerivatest RMK lõkkekohtadest, selle sama silla juures, mida me kord juba ületasime. Lõuna koosnes klassikaliselt kiirssuppidest ja võileibadest, kõigega kaasnes viin. Võib olla viimane oli põhjuseks, miks me näitasime tõelist pädevust looduse ja piirkonna tundjatena ning kui üks rändav pere küsis meie käest, kas alal on muid sarnaseid lõkkekohti, vastuseks said nad sügavamõttelise:
– Hmm,.. ei, see (katusega lõkkealus) on kahtlemata kõige suurem rajatis piirkonnas…
Pärast lõunat ja väikest puhkust, mida ma kasutasin ühe vesivärvipildi loomiseks, kujunes välja klassikaline Zombikate situatsioon – ülla, ülla, tuli välja, et päike loojub. Sellegipoolest, me ei kiirustanud, ja teekond läbi ilusat männimetsa Tantsujärveni võttis umbes tund aega. (kaardil on selle järve nimi hoopis Allikajärv, kuid rahvasuus on ta tuntud ka eelmainitud nime all, mis meeldib mulle rohkem). Päike juba varjus horisondi taha, kuid taevavõlvil veel mängisid värvid. Pimedus hoogsalt kogus metsas jõudu.
Tantsujärv on väga väike, kuid omab fantastilist esteetilist võlu. See on justkui painutatud ümber pika männimetsaga kaetud poolsaare. See poolsaar – üks piirkonna kõige ilusamaid kohti – on minu jaoks päris kõrgel positsioonil iga-aastases “peab külastama” nimekirjas. Puhas, puutumata loodus, kolmest küljest piiratud puhta järveveega, samblavaip, millest läbi kohati paistavad tsaariaegsed sillutatud sõjaväe teed (piirkonnas baseerus Vene Impeeriumi esimene raadioluure jaam), tume ja sile järv, mida valitseb luikede paar.
Siiski, kas väsimuse või nälja tõttu me ei jäänud sinna poolsaarele üldse kauaks. Laagriplats oli üle järve, täpselt meie vastas – veel üks kohalikest RMK kohtadest. Pärast seda, kui laager oli püsti pandud ja kõhud täis söödud (kas keegi mäletab, oli jälle mingi peen värk a la burrito?), me hakkasime mängima järjekordset psühhedeelset mängu nimega “psühholoog”. Psühholoogideks said Kristjan ja Eret. Ülejäänute ülesannet ma täpselt ei mäleta, kuid mäletan, et pidi päris palju mingit jura ajama ja kogu aeg istumiskohti vahetama. Lõppes see sellega, et Kristjan tegi meile fataalse diagnoosi: “te olete kõik seksuaalselt rahuldamata peded”.

4. päev. Kiired ja vihased.

Ei öö ega hommik ei toonud ilma, mille vastu hoiatas Andre. Õues oli pehme sügisene ilm, ükski pilv ei häirinud taevast mõnusa hommikusöögi ajal. Muuseas hommikusöögil praeti seened, mida keegi oli jõudnud eelmisel päeval kokku korjata. Ning praadimise käigus sai otsa priimuse kütus, nii et palju tähtsama teevee keetmine sattus ohu alla. Õnneks oli Indrek varunud puhast piiritust, mida ta “laenas” TTÜ laborist, ja sellega tõestas oma kasulikkust ühiskonnale. Kes ei saanud aru – piiritus mitte ei asendanud teevett, vaid sai priimuse kütuseks…

Me läksime matka viimasele jalgsirännakule mööda üldse mitte kõige sirgemat teed; see ei olnudki meie eesmärk. Otse minnes oleks teekonna pikkuseks jäänud mingi a la 1,5 km. Selle asemel me jalutasime metsas veel tükk aega teiste sarnaste järvede vahel, uurisime kohalikku loodust, kõikusime pehmel turvapinnasel järvede kallastel ning tantsisime suplemisplatvormil ühe järve sileda vee kohal.
Hoolimata meie pingutustest võimalikult teekonda venitada, varsti hakkas pihta juba tuntud tee, kust me alustasime matka 3 päeva tagasi ja mis viis Peraküla külastuskeskuse juurde. Rohkelt klaasitud külastuskeskuse maja juures me panime seljakotid maha ja matka võis pidada lõppenuks.
Pärast seda, kui maja ees seisvalt vahtralt langenud värviliste lehtede hunnikus said tehtud kohustuslikud sügisesed kaadrid, Andrei ja Kristjan sõitsid minema, et tuua Kristjani auto Põõsaspealt ära. Ülejäänud rahvas ei teadnud väga täpselt, mida siis nüüd endaga peale hakata ning seisis kuidagi abitult puntras maja terrassi ees, kuni lõppude lõpuks külalislahke keskuse töötaja kutsus meid kõiki peaaegu sunniviisiliselt sisse ning tutvustas näitust kohalikust loodusest, ajaloost ja kultuurist. Kuidagi märkamatult see kõik läks üle tee joomiseks, maja ekskursiooniks ja jutuks matkaelust ja elust üleüldse. Sealsamas me tutvusime ka seltskonnaga, kelle seas oli mees, kes tegeles mingisuguse ajaloolise viikingite laeva ehitamisega ning kutsus meid projektis osalema. Kõige positiivsemaks oli see, et kogu selle lõimumise käigus Külli sai kätte ühe meremehe telefoni, kes tulevikus viis meid Osmussaarele, kuid see oli juba teine matk. Tee ja sooja vastuvõtu eest me tänasime perenaist suuliselt ning rahaliselt, rikastades RMK kassat mõne t-särgi ja suveniiri ostmisega.
Kui Kristjan ja Andrei naasesid, oli Zombikate mõttes veel varane aeg, polnud mingit tahet kohe tagasi Tallinna sõita. Suurjuhil oli selleks juhuks tehtud plaan – lähme vaatama apokalüptilist pilti hiljuti põlenud metsast (Vihterpalu). Seda me tegimegi.
Kohale jõudes ilmnes, et põlenud mets on juba likvideeritud ning vaadata tervet metsa süsimusti tüvesid ei õnnestu, mis sellegipoolest ei vähendanud vaatepildi traagilist suurejoonelisust. Sadadel meetritel ümberringi laiutas veidi künklik lagendik, mille välimus reetis kohe, et seda lõid mitte looduslikud tingimused, vaid miski hirmus ja hävitav. Liivane pinnas, kergelt kaetud mittenõudliku samblakattega, kohati vedelevad söestunud tüved ja mõni ikka veel seisev, kuid kuivanud ja suremas, puu – kõik see oli nukker, kuid omamoodi ilus.
Me olekski sinna jäänud vaikuses nukrutsema hävinenud looduse üle, kui Kristjan poleks pakkunud korraldada “offroadi” mööda kohalikke kunagisi metsateid, nüüd pigem põlluteid. Selleks tuli eelkõige ületada üsna sügav kraav ja teiseks mitte jääda kinni liivastel tõusudel ja langemistel. Seiklusi ja nalja sai päris palju. Andy Golfi roolis jõudis olla muuseas ka Ky, kes näitas end tõelise võidusõitjana ning viskas kogu support-tiimi üleni liiva täis.

Väsinud rallimisest, autode tõukamisest ja lihtsalt niisama,  korraldasime viimase välilõuna Andy auto kapoti peal. Kasutusse läksid viimased võileivamaterjalid. Kõhu täis söönud ja selletõttu uuesti ellu ärganud mehed korraldasid näitliku ürgmeehe võitluse kaigastega, kust võitjaks tuli sõprus.
Lõpuks ammendas ennast ka see seiklus. Juba oli pimedaks minemas, kui me lõppude lõpuks tõukasime autod liivast tee peale ja suundusime Tallinna.

Epiloog.
Meie seiklused sellega aga ei lõppenud. Jõudes Tallinna, pärast keerulist logistikat, mille käigus meiega liitus Annemarie, ning Kristjan ja Eret jõudsid käia kodus ja vahetada riided peaaegu klubi dress-code´iks, Zombikate kari tuli taas kord kokku Alfredi pubis. Vaatamata sellele, et kellelgi oli kiire koju, keegi vastupidi oli tulnud vahetult enne peo lõppu ja kellelgi polnud raha, tuli välja mõnus istumine, nagu see tuleb alati Zombikatel välja.
Miks kõik see alati nii hästi välja kukub? Miks aasta tagasi toimunud lühikesest matkast võib nii palju meenutada ja kirjutada? Sest üheski matkas ei mängi kõige tähtsamat rolli kestvus või kilometraaž, pizza olemasolu või puudus – kõige tähtsamad on inimsuhted ja tunded. Lihtne vajadus olla looduses ja suhelda heade inimestega – kui see saab täidetud, siis ta toob mõistvale seiklejale unustamatuid emotsioone, mis on väärt seda, et neid uuesti läbi elada. Kasvõi lugedes, ja selle nimel tasub kirjutada reisikirju, ja selle nimel tasub käia uuesti ja uuesti matkamas – ja selle nimel tasub elada.

Advertisements
1 kommentaar

One thought on “Nõva 2009

  1. vau – nii liigutav ja poeetiline. Nõva matk oli tegelikult tõesti tore ja hea ongi neist matkadest pigem hiljem lugeda ja meenutada. Siiis jääb alles olulisim. Emotsioon. Parimad mälestused.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.