Osmussaar 2010

Aeg:  üks reede-laupäev-pühapäev maikuu lõpupoole

Osalejad:
Külli
Ivan
Andy
Jaanus
Andre
ja mina (see olen mina, Annemarie)

Mis toimus?

Kuidagi juhtus nii, et maikuu lõpus õnnestus osal meie matkaseltskonnast leida 2 päeva ja natuke peale, et veeta aega matkates ja Osmussaart avastades.

Plaan oli lahkuda linnast kuue-seitsme paiku, kuid nagu ikka venis üks asi ja siis teine ja veel kolmas natuke pikemaks kui esialgu arvestatud sai – ja nii lahkusime linnast pigem kaheksa paiku.

Kuid seda meile nii iseloomulikku venimist ei tohiks pidada miinuseks – tänu sellele jõudsime sadamasse just parajalt mõni tund enne päikeseloojangut. Mis aga tähendab seda, et paadisõit möödus maagilises valguses.

Seekordne paadisõit erines veidikene eelmistest – kui Pakritele ja Naissaarele sõitsime kiirete kaatritega, siis Osmussaarele viis meid rahulikus tempos podisev kaluripaat. Paadimeeski nägi välja üsna kalurlikult muhe.

Saarele jõudnud näitas paadimees kätte suuna, kust telkimisplatsi leida võib ning kordas üle ka selle, mida ta Küllile juba varem öelnud oli – nimelt lubati pühapäevaks tormi ja üsna tõenäoline oli, et meie matk päeva või paari võrra pikeneda võib. Võtsime selle teadmiseks ning asusime liikuma. (Siinkohal tuleks võib-olla mainida ka seda, et näiteks Andyl oli esmaspäeval eksam, Andrel töö, minul kaks võimalikku kohtumist kahes täiesti erinevas Eestimaa otsas jne, kuid see ei heidutanud meid – olime positiivsed ja leppisime võimalusega tormivangi jääda, sest elus on ju olulisemaidki asju kui eksamid ja kohtumised või töö.)

Saarele jõudes selgus, et seal on päris tuuline, mis tegelikult oli lausa positiivne nähe – kui mandril märatsesid sääsed, siis saarel oli neid vaid paarikaupa ja mitmetunniste vahedega.

Et teel laagriplatsile tabas meid ootamatult maaliline päikeseloojang, siis tabas Ivani suur pildistamistuhin, mida mina ja Andre märkasime alles esimesel teedehargnemisel – nimelt oli Ivan ja ka ülejäänud meist kaugele maha jäänud – kuid kelle käes on kaart? Peagi hakkasid ükshaaval ilmuma teised – esmalt Jaanus, siis vist ka Andy ning koos nende ilmumisega selgus, et Ivan ei ole sadamast kuigi palju kaugemale jõudnud ja üllatus-üllatus… kaart on tema käes.

Passinud natukene niisama otsustasime jätkata teed vastavalt oma sisetundele. Ning see sisetunne viis meid edasi ühe sügavamale kadakate vahele, kus vahetult enne laagriplatsi leidmist „leidsime“ ööbiku. See tähendab, et kuulsime ööbikut ühes täiesti teeäärses kadakas laulmas. Ööbik pakkus meile võimalus pikalt oma soolokontserti kuulata – kontsert oleks ehk pikemgi olnud, kui me poleks ahneks läinud ja tahtnud seda virtuoosi ka näha. See oli häbelikule linnule liig, ning laul lakkas.

Kohe peale kontserti leidsimegi kadakate vahelt rohelise pasa kõrvalt lõkkekoha, mille ümber palgid pinke mängisid. Kiire sagimise tulemusena olid meil peagi telgid üleval, lõke põlemas ja söögitegemine käimas. Menüüs olid makaronid bolognese kastmega, mida Kõrvemaa matkal käinud kõvasti kiitsid. Mina, kes ma Kõrvemaal ei olnud ootasin seda kokakunsti šedöövrit mõistagi südame värisedes ja pean tunnistama, et ootamine tasus ennast ära – õhtusöök oli tõeliselt maitsev.

Siinkohal pean ausalt tunnistama, et ei mäleta eriti seda kuidas õhtu edasi läks ja millised olid kõige eredamad killud, sest peaaegu märkamatult sai hävitatud pool liitrit viina ja pool pooleliitrisest Minttu pudelist. Igal juhul võin öelda, et oli väga mõnus õhtu ja nalja sai. Vaimutoidu eest hoolitses mõistagi loodus pakkudes meie silmadele nautimiseks imekummalist täiskuud.

Üsna selgesti mäletan seda, kuidas käsipõsakil palgil istudes unega võitlesin. Päris selgesti seda, kuidas hämmelduses seal samal palgil istudes peanõksatuse peale ärkasin ja märkasin, et peale minu istuvad lõkke ääres veel ainult Külli ja Andrei, kes teineteisele toetudes samuti magavad. Ajasin ennast püsti ja komberdasin telki, kus Andre juba magamiskotte valmis sättis. Pärast matkale nii omast (ja paratamatut) nihelemist telgis, et üleliigsed riided ära võtta ja ennast mõnusasti magamiskotti pakkida, jäin magama nagu nott.

Kuuldavasti olevat nii mina kui ka Andre kõvasti norsanud tol ööl – ei kinnita ega lükka ka ümber. Igatahes tikutajate vuristamine kostus sel ööl kõigest üle.

Järgmisel hommikul ärkasin mitmel korral selle peale, et oli väga valge, kuid mul õnnestus iga kord siiski uuesti magama jääda. Kuni viimase korrani. Selleks ajaks kui ma suutsin ennast lõpuks telgist välja ajada oli teistel juba puder hakkamas. Kohe avati ka selle päeva esimene õlu, mis minus küll pisut segaseid emotsioone tekitas, kuid peagi mõistsin, et selle matka omapäraks on rohke alkoholitarvitamine. Nüüd teie, kes te olete käinud meie eelmistel matkadel kindlasti mõtlete, et iga kord ju on alkoholitarvitamine nö au sees olnud. Kuid seekord oli tõesti alkoholi rohkem kui varem, arvestades, et matkast osavõtjaid oli vähem kui tavaliselt. (Muidugi nüüd, mil see reisikiri viimaks valmis, on toimunud ka märksa alkoholirohkemaid matku, aga see selleks.)

Peale hommikusööki ja väikest laisklemist asusime avastama saart. Esmalt heitsime pilgu meie võrratule kaardile ja tegime plaani: kõigepealt lähme mööda teed, siis hullu metsa juurest vasakule mere äärde ning edasi mööda mereäärt tippu. Nii et teele!

Kõmpisime mööda teed, ajasime juttu, pildistasime ette juhtuvaid lambaid ja jõudsimegi kiriku juurde.

Kiriku juures läks lahti suur avastamine ja fotografeerimine. Kõik jagunesid erinevates suundades laiali: Jaanus ronis esmalt torni, unustades isegi seljakoti maha võtta; Külli ja Andre asusid pildistama; Ivan ja Andrei järgnesid Jaanusele. Ja mina – vaatasin natuke ringi, pildistasin kõverdunud ja maha kukkunud raudseid riste ja hakkasin mõlgutama tornironimise mõtet.

Kõrgused ei ole just minu kirg ja kuigi mind ahvatles torni tipust avanev vaade, mis minu peas oli täiesti suurepärane, oli takistuseks see, et ronida tuli mööda torni ümbritsevaid tellinguid, mis sinna torni renoveerimise eesmärgil seatud olid. Torni ronimine õnnestuski alles neljandal katsel – kolmel esimesel korral sai takistuseks suur aste, mis esimese redeli lõppedes vahetasandile saamiseks tuli teha. Nimelt suutis minu elav kujutlusvõime mu silme ette manada pildi, kuidas ma sellest „suurest“ august redeli ja vahetasandi vahel läbi kukun ja kõik oma kondid murran. Lõpuks õnnestus see fantaasia siiski välja lülitada ja põhimõtteliselt tippu ronida. Pean tunnistama, et vaade minu peas oli küll märksa ägedam – kuid eneseületus jättis mulle torni juurest lahkudes sisse hea tunde.

Peale seda suhteliselt pikka vahepeatust jätkasime teed kirikutornist silmatud ilmselt sõjalise otstarbega rajatise poole, kuid enne kiriku juurest lahkumist jõudsime veel imetleda ka „vaatega“ välipeldikut :). Neile, kes Osmu matkast osa ei võtnud väike selgitus, milles see „vaade“ seisnes. Nimelt oli peldik ehitatud erakordselt kõrge – troonile istumiseks tuli mööda treppi üles ronida. Selle omapärasuse põhjus selgus, kui vaatlesime peldiku tagakülge. Nimelt oli seal selline luuk, mille avamisel oli võimalik vaadelda kuidas sitt kogumiskasti langeb :D

Seda ma nüüd täpselt ei mäleta, kui kaugel see militaarse otstarbega rajatis kirikust oli. Igal juhul ei olnud meil suuremaid probleeme selle leidmisega. Tegemist oli mingisuguse punkriga, kuhu sai sisse ronitud. Punkri küljes oli ka selline tornilaadne asi, vaatepiludega. Sinna sisse ronisid Jaanus ja Andrei ning siis sai neid seal pildistatud. Torni otsa ronis aga Ivan ja hüppas sealt alla. Sellest sai ka toreda pildi.

Kuna (vahe)eesmärk oli saavutatud ja kenad pildid ka lavastatud, siis saigi sealsamas punkri juures kadakate vahel tehtud väike õllepaus – et oma saavutus natuke tähistada või nii.

Peale pausi jätkasime teed saare põhjatipu suunas.

Rahulikult edasi jalutades jõudsime peagi saare ainsa talu juurde, kust keerasime teelt maha ranna poole.
Laiadel avaratel niitudel leidis aset tõeline lammaste võidujooks, kui nad jupikaupa ilmselt meie ilmumisest ajendatuna oma asukohta vahetama hakkasid. Meie, kes me kõik suured fotograafid oleme, asusime seda võidujooksu muidugi pildistama. Vähemalt minul oli küll liiga palju pilte suvaliste jooksvate lammastega.
Ületasime aasa ja jõudsime mere äärde pangale. Toimus gruppideks jagunemine – ühed avastasid ühel, teised teisel pool. Mina aga istusin panga äärele päikse kätte mõnulema, võib-olla tegin ka suitsu, ei mäleta.

Teekonda jätkasime panga all mööda randa, kus peamiseks vaatamisväärsuseks said kõikvõimalikud kivistised, mida Andre hoolega määrama asus. Mina, kes ma väga suur kivististe austaja ei ole, leidsin ilu paekivis moodustuvatest mustritest ja neist üle käivast kargest varasuvisest mereveest.
Kuid kivisel rannal pakkusid silmailu ka märksa elusamad tegelased. Nimelt olid ühe kivinuki peale kogunenud mitmed lepatriinud. Võib öelda, tegemist oli isegi lepatriinukuhjaga. See oli tõeliselt äge, sest pakkus jällegi võimaluse ohtralt pildistamiseks ning lisas sellesse muidu üsna halli koloriiti kandvasse randa kõvasti värvi.
Vahetult enne pangalt üles ronimist ootas meid ka üks huvitav leid Osmussaare militaarsest minevikust – rannal vedelemas oli üks katkine mürsk. Kuigi esialgu tundus, et tegemist on vaid tühja kestaga, siis õrna ja ettevaatliku kompamise teel sai selgeks, et miskit seal sisemuses veel siiski on. Uurisime, uurisime, märkisime koordinaadid üles ning jätkasime matka pangapealsel.

Tipule lähenedes võtsid meid vastu tormiselt maalilised vaated Osmussaare majakale ning…mis te arvate? Lambad loomulikult!
Tormine rand, hallid pilved kogunevad, lagunevad, maha jäetud, endised sõjaväehooned, üksik majakas ja hüsteeriliselt määgivad valged tallekesed. Milline viljakas põld inimese kujutlusvõimele.
Kõige agaramalt meie seast asus tööle Külli kujutlusvõime. Ta oli täiesti veendunud, et nendel tallekestel on midagi viga. Ükskõik kuidas me ka ei üritanud teda veenda – need on lihtsalt lambad, nad on lollid ja ei oska muud kui määgida – päriselt vist neid kahtlusi tema peast välja tõrjuda meil ei õnnestunudki.

Õnneks oli seal saare tipus mingi nõukaaegse sõjavärgi vare, mis meile sobilikult tuulevarjuks kõlbas. Seal laotasimegi oma laagri laiali ja asusime lõunatama. Nagu ikka tee, supp, võikud ja kuivikud. Lõunatamine toimus, ilmselt tühjade kõhtude mõjul, üsna kiiresti. Peale lõunat algas ümbruse avastamine, täpsemalt panga-aluse avastamine. Mina aga toetusin meie tuulevarju päikselisemale küljele ja otsustasin pisut leiba luusse lasta.

Kui ma sellega juba mõnda aega tegelenud olin hakkasin arutlema, et kuhu teised nii kauaks kadunud on. Siis ilmuski Andre (või oli see keegi teine, ei mäleta) ja teatas, et nemadki samaga tegelevad, et kui pangast veidi alla laskuda jõuab sellisele mõnusale platoole, kus ka täiesti tuulevaikne on ja isegi päike paistab. Läksin siis temaga kaasa ja milline vaatepilt mulle avanes.
Jaanus, kes oli kuidagi trikitades lasknud mereveel end peaaegu üleni märjaks kasta ning kooris end nüüd paljaks. Teised lebotasid paekivil ja…. libistasid õlut loomulikult. Ja mina? Noh, ma liitusin nendega…loomulikult!

Kohe selgus ka see, kuidas Jaanusel ennast märkjaks kasta oli õnnestunud. Nimelt oli seal samas paekivis üks paraja suurusega lõhe, kuhu sai sisse ronida. Samas lõi sinna aeg-ajalt vett sisse. Poisid (Jaanus, Andy ja Ivan) olid fotograafe (Külli ja Andre) lõbustanud sellega, et nad sellest lõhest üle ja vist ka üles hüppasid. Nii see Jaanus märjaks saigi.
Lõhesse sisse löövad lained, mis meieni jõudsid lõhest välja paiskuva vahu ja pritsmetena pakkusid fotograafidele ka ilma poiste trikitamiseta head pildimaterjali.
Nii me seal siis peesitasime, jõime õlled lõpuni ja jätkasime matka.

Olles juba teele asunud, peatasid meid veel mõneks hetkeks lambad, kes meie lahkumist suure MÄÄga peatada püüdsid. Erakordselt südantlõhestav oli üks väike talleke, kes oli eriti kiindunud just Andysse. Nende jumalagajätt sai ka jäädvustatud fotomaterjalile. Tegemist on tõelise pisarakiskujaga.
Kuid… tegime südame kõvaks ning jätkasime siiski matka. Tipust eemaldudes möödusime veel ühest suuremast hoonest, mis kuulus majaka juures oleva elumajaga ühte. Hoonest kostus ennastunustavat määgimist, mis tühjade seinte vahel päris parajalt ka võimendus – lammastele oli seal kompleksis niisiis päris oma maja.

Esialgu kõndisime koos kadakavõsa vahel, kuid mingil hetkel toimus eraldumine kaheks grupiks. Andre, Jaanus ja Andy kaldusid rohkem rannale, mina, Külli ja Ivan jätkasime teed kadakate vahel. Kuid ühel hetkel otsustasin minna poisse rannale otsima ja lõin Küllist ning Ivanist lahku. Sellele otsusele järgnes üsna sihitu ekslemine kiviklibusel rannal, enne kui ma lõpuks poisse märkasin. Nad kõndisid täitsa mööda mere äärt, imetledes Balti klinti.
Ühel hetkel märkasime läbi puude võrade mingit tundmatut ehitist ja otsustasime suunduda seda uurima. Kohale jõudnuna leidsime eest Külli ja Ivani, viimane oli juba torni tippu roninud. Tegemist oli niisiis mingisuguse betoonist kahetasandilise torniga, kuhu pääses pooleldi lagunenud raudtreppi mööda – üles ronimine eeldas ka ronimist üle kure pesa ja mööda käsipuud, mistõttu otsustasin kohe sellest loobuda, ega kahetse ka midagi. Poisid aga ronisid kõik üles. Torni tipust märkasid nad miskit järgmist ehitist, mida uurima siirdutigi.

Kuna mind oli tabanud ajutine motivatsioonikriis ning minu fotoka mälu oli taaskord täis saanud, siis otsustasin pisut jalgu puhata, pilte sorteerida ja kustutada ning natuke hiljem teistele järele suunduda.
Olles tekitanud fotoka mällu piisavalt ruumi, et veel veidi pilte teha, asusin teisi otsima. Peagi mõistsin, et mul ei ole tegelikult aimugi, kuhu nad läksid. Oma teel kohtasin ma muidugi lambaid, kuid ei mingeid märke teistest. Püüdsin siis lammaste käest aru pärida ja nende käitumisest vihjeid välja lugeda, kuhu poole teised võisid minna – kuid…nagu ilmselt arvasite, oli tegemist lootusetu juhtumiga. Niisiis ekslesin veidi ranna poole, siis jälle teisele poole, kuni ühel hetkel märkasin teisi juba naasvat.
Selgus, et uuritud ehitise näol oli tegemist miskit sõjaväelise värgiga (oh üllatust!), täpsemalt suurtükialuse ja sihtimistorniga. Poistel oli igal juhul väga põnev olnud.

Kuivõrd klindi uurimine oli enne tundmatu torni märkamise tõttu pooleli jäänud, otsustasime naasta rannale. Külli ja Ivan eelistasid suunduda tagasi telkimiskohta, et teha üles lõke ja veidi puhata.
Rannal võtsid meid vastu päris suured kivimürakad, mis kutsusid mind enda otsa ronima. Kahjuks ei lubanud Andre mul nende kutset kuulata – tegemist oli nimelt meteoriidi jäänustega, mis looduskaitse alla olid võetud.
Peale bretšarahnude võttis meid rannal vastu ka päikeseloojang, mis oli terve inimtühja kiviklibuse ranna roosakas-lillaks värvinud. Kaunis! Siirdusime siis päris mere äärde ja jätkasime oma avastusretke.
Üks huvitavamaid  asju, millele sattusime oli hukkunud luige skelett, mis veel täielikult intaktne oli. Tema kaelaluu oli graatsiliselt välja sirutatud ja tiivad, mille küljes veel sulgi leidus, olid laiali laotatud. Edasi liikudes leidsime veelgi selliseid luustikke. Kuna meri oli rannikule kujundanud üsna järsud kiviklibust vallid, siis järeldasime, et luiged võisid olla hukkunud tormi käigus – tormilained olid nad lihtsalt vastu kiviklibuvalle surnuks peksnud.
Teise huvitava leiuna ootas meid rannal kivisüsi. Ilmselt oli sellegi meri rannale uhtunud. Võtsime veidi seda süsi ka kaasa, et õhtul lõkkesse visata ja üks paras „saun“ korraldada.
Otse loomulikult leidus peale nimetatute rannal veel palju muudki, mis meri sinna kandnud oli – näiteks ajupuud ja niisama prügi.

Kui me tagasi laagrisse jõudsime olid Külli ja Ivan juba lõkke üles teinud ja ka puude varumisega alustanud. Asusime kohe appi – korjasime puid ja tegime ettevalmistusi õhtusöögiks.

Õhtu lõkke ümber kulges taaskord väga mõnusalt, hubase õhkkonna loomisel oli abiks alkohol. Ja taaskord tuleb tunnistada, et ei ole mul enam meeles, millest rääkisime, kuid olen kindel, et oli väga tore.

Kuivõrd saar sai laupäeval peaaegu täielikult läbi uuritud, siis ei kiirustanud me pühapäeval hommikuste toimetustega. Ärkasime rahulikult, toimetasime omas rütmis. Ja kui hommikusöök söödud, siis otsustasime siirduda kadakate vahele leiba luusse laskma. Esialgne mõte oli vist küll seal kaarte mängida, aga selleks hetkeks kui kõik kohale jõudsid olid esimesed juba asunud päikest võtma. Ja nii me sinna lebosse viskasimegi.
Mõnus oli seal kadakate vahel – päike soojendas ja puud varjasid tuule eest. Mõistagi hakkas seal sooja päikse käes lebotamine meile nö pähe, mille tulemusena valmisid mitmed ehk pisut kompromiteerivad fotod meie tegevuse kohta. Teisisõnu öeldes – möllasid tobedad naljad ja klõpsutati niisama ajaviiteks fotokatega.
Ühel hetkel sai Jaanusel vedelemisest villand ja ta otsustas, et peaks ikka natuke matkama ka, või nii. Tema algatusega liitusid veel Andy, Andre ja mina vist ka. Läksime siis laagrit pisut koomale tõmbama, selle käigus aga selgus, et olekski tegelikult paras aeg asjad kokku pakkida ja asuda tagasiteele sadama poole, et kokkulepitud ajal kohal olla.
Ja nii tegimegi.

Tagasiteel läbisime veel seni uurimata osa saarest. Esialgu kõndisime mööda randa põhja suunas (sadamasse oli lihtsalt natuke vara veel minna) ja sattusime rannas vedelevale suurele rauast laevavrakile. Tõenäoliselt mingi sõjaväe sihtmärk suurtükkidele või lennukitele, igatahes tundus see piisavalt vana, et olla juba mitukümmend aastat seal vedelenud. Poisid ronisid mööda vrakki üles ja alla ning tegid jõu- ja ilunumbreid, mille Külli ja hiljem ka Andre (kui turnimisest tüdines) varmalt jäädvustasid.
Laevavrakis olla kuskil sügavustes ka surnud kormoran vedelenud, kes vaatlejaid oma poolmädanenud silmadega jõllitas. Ausalt öeldes ei kutsunud see vaatepilt teda just silitama.

Aeg hakkaski lõpuks vaikselt kuklasse tiksuma ning olime sunnitud mööda randa lõuna poole, sadama suunas minema hakkama.
Kõndides mööda randa sadama poole sattusime aga märkamatult pasamülkasse. Mülgas oli väga haisev, väga kleepuv ja väga vajuv. Hetkega olid meie jalad vähemalt pahkluudeni mädanenud adru sisse imetud (raskemad inimesed sügavamale) ja tõusmas oli väike paanikahoog. Mõned arvasid, et peaks pöörduma tagasi ja minema ringiga ümber pasa. Teised leidsid, et jätkame sama teed, küll kuidagi läbi pääseb. Kolmandaks variandiks oli sooritada kiire sööstjooks risti üle pasa kuivale maale. Viimane võimalus tõi minu silme ette elava kujutluspildi, kuidas ma üritades hästi kiirelt üle pasa joosta vajun hoopis kiiremini ja palju sügavamale ning lõpetan nägupidi mudas.
Lõpuks leidis kasutus variant nr2 – jätkame matka samal kursil, pasast hoolimata.
Plaan oli hea ning sadamasse jõudsime ka kohale. Muidugi märgatavalt pasasemalt kui plaanitud.

Soov oli sadamas lõuna teha, kuid ajapuuduse tõttu piirdusime vaid kiire snäkkimisega, millega jätkasime ka paadis. Meelelahutuse eest hoolitses Külli, kes tegi striptiisi. Samas oli see ka pisike pettumus, sest ta jättis pooleli. Siit läks avalikku käibesse ka uus zombiekate õpetussõna: Kui alustad (strippi), siis ära pooleli jäta!
Kohe varsti saabus ka paat ning oligi aeg saarelt lahkuda. Paat tõi endaga kaasa hunniku koolilapsi, kes kandsid endaga kaasas miljonit pampu, nende hulgas ka mitu kotti grillsütt jmt.

Jõudnud mandrile toimus kiire nõupidamine ning sündis otsus teha teel Tallinnasse sobivas kohas paus eesmärgiga lõunatada.
Sobiva lõunakoha leidmine osutus esmalt pisut problemaatiliseks, kuid viimaks õnnestus meil siiski leida mõnus teeäärne piknikukoht pinkide, laudade ja kuivkäimlatega. Käimlad ja selle asukad osutusid üsna huvitavaks vaatamisväärsuseks, kuid jäägu see matkal käinute pisikeseks saladuseks ;)
Seal samas tee ääres tegime ka kohustusliku grupipildi, ikka zombiestyle. Pildi tegemine oli kah omaette naljakas. Nimelt iga kord kui poseerisime, üritades võimalikult zombid välja näha, sõitis mööda auto. Paras vaatamisväärsus – kari väärakaid tee ääre tõmblemas.
Peale pildistamist pakkisime asjad käppelt autodesse tagasi ja asusime tagasiteele linna poole.

Matka ametlik lõpetus toimus (nagu nii mõnigi teine kord) Alfredi pubis. Kes võttis süüa, kes juua – mina otsustasin värskendava jäätise kasuks. See otsus ei oleks tõepoolest saanud parem olla. Nimelt olime kõik endale kadakate vahel peesitamisega liiga teinud ja igal viimsel kui põsel seal laua ääres oleks võinud praadida ühe muna või isegi paar. Jäätisekauss osutuski populaarseks jahutusvahendiks.

Mida siis öelda kokkuvõtteks? Matk oli mõnus, võiks öelda isegi imeline. Samas, milline matk seda ei oleks.
Ahjaa lõpetuseks võiks ehk veel öelda „mää“? MÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!