Pakri saared 2008

EKSPEDITSIOON PAKRI SAARTELE 22.08-24-08 2008

Osalejad:

Andre Kaur
Jürgen Jänes
Siret Schutting
Mihkel Kree
Kristjan Maasalu feat. Eret
Eva Sepping
Annemarie Rammo

Reisikiri ©Siret Schutting 2008

Reede

Reedel, 22.augusti hommikul kell 11 saavad Balti jaamas kokku kaheksa noort inimest, et asuda matkale Pakri saartele. Mõnel on peas unised näod, kuna on just ärganud, mõni on ülientusiastlik – nagu alati. Kiire tutvusring ning seejärel hakkame asju autodesse pakkima, et mitte graafikust maha jääda. Sõitu alustades oleme ajagraafikust pool tundi maas, mis veel pole probleem, ent saab probleemiks Keilas, kus on meeletu liiklusummik. Sellest välja saades ostame turbo-kiirusel Rõõmu kaubamajast veel viimased tarvilised – kes vett, kes Jägermeistrit, ning asume teele Kurkse suunas.
Kaatri kapteniga lepime kokku veidi hilisema aja, nimelt pool kaks, mis jätab meile veidi hingetõmbeaega meie Kurkse võõrustaja, Kalevi, juures. Hoovi peal hakkab mulle silma vana tumeroheline buss, mida kohutavalt endale tahaks. Kes teab…?

Ruttu paneme matkariided selga ning jagame ära toidu ja vee, et varustus võrdselt saarele kanda. Kui kotid seljas ning veed käes, asume teele sadama poole.
Kai on täis pikitud suurte mootoritega pisikesi paate – meie asume kollase kiirkaatri peale. Kapten hoiatab, et eesistujad peavad arvestama massiivse vee ja tuulega, mida me õnneks või kahjuks sellel sõidul ei näe – kõik jäävad täiesti kuivaks.

Maabume Väike-Pakri “sadamas”, mis tegelikult on lihtsalt üks koht, kus paat saab randuda ning meie saame kuiva jalaga maale. Kunagine sadam on hävinud – nagu enamik rajatisi Pakritel.

Esimene kokkupuude Pakri saartega on pikk kiviklibune maanina, mille peame läbima, et jõuda esimesse laagripaika, mis asub “sadama” vastas. Maanina lõppedes ilmub meie ette kivine lagendik, apokalüptiline kuumaastik, mille taustal jändrikud kadakad ning roomavad kuused. Otsustame teeraja asemel lagendiku kasuks ning suhteliselt kiiresti jõuamegi laagriplatsile, enne mida tervitab meid punane kuivkäimla – mugavus, mida tsiviliseerimata saarel oodata ei oskagi.

Laagriplats on selline, nagu üks laagriplats olema peabki – kadakate varjus, ent merevaatega, korraliku lõkkeasemega, telkimiseks sobivad lagedamad pinnad… Kaugusest paistab üks äikesetorm, ent meieni see ei jõuagi.
Otsustame telgid kohe üles panna, siis on õhtul muret vähem. Ülesanne osutub aga arvatust keerulisemaks, kuna pudeda sambla all on mulla asemel paekivi. Telgivaiad lähevad vaevu-vaevu maasse, ent lõpuks saame oma neli pesakest ilusti üles. Pärast telkide ülespanekut on käes aeg esimeseks kehakinnituseks, mis koosneb võikudest, kohvist ja teest. Söögi kõrvale toimub ka nugade võrdlus, mille tulemusel selgub, et väitse on keskmiselt 1.7 inimese kohta. Peaks piisama.

Pärast turgutust otsustame ümber saare light-loadida, mis esimeseks päevaks ääretult sobiv koormus.
Asume teele, esimene vaatamisväärsus, mis teele jääb, on Olevi kirik, mille ümber lagunenud tellingud.
Mõned julgemad proovivad otsa ka ronida, ent loobuvad kähku, kui selgub et tellingud pole teps mitte nii tugevad kui paistavad. Kiriku taga paikneb pisike kalmistu, kus vanad roostes ristid… Kõige rohkem tähelepanu köidab kolmest ristist kalmukoht, mille ristide peal uhked pentagrammid. Üks vana puidust rist on eriti kummastav, selle peal on ainult pentagramm ning suurelt kirjas ESPES. Hoolimata mu püüdlustest leida sellest kataklüsmiline ettekuulutus või vähemasti okultne krüptogramm, tundub kummaline sõna siiski olevat pelgalt kellegi perekonnanimi. Idee tulla öösel tagasi saab hiljem küll teoks, ent ei anna oluliselt uusi teadmisi.

Kiriku juurest liigume edasi ning jõuame teerajani. Olles veidi aega kõndinud, märkame ubrikut, mille korstnast tõuseb suitsu. Minu pilku püüab vana Willis, mis neoonrohelise “kaitsevärvusega” kaetud. Spontaanne idee Willis sujuvalt ärandada maetakse kiiresti maha, enamjaolt spekulatsioonide tõttu, et vana Willis a) ei lähe käima ning b) kuulub Matile (saarte ainus püsielanik), kes parajasti ubrikus lesta suitsutab. Liigume edasi ning jõuame teeristile, kus suur Pakri saarte kaart ning vanast talust allesjäänud õunapuu. Õunad on küll toored ja hapud, ent vastsetele matkasellidele paras kraam.

Jätkame ringi ümber saare põhja suunas ning varsti satub meie teele kõrge vaatetorn. Nii nagu enamik rajatisi Pakritel, on ka selle põhilised iseloomuomadused rooste ja pehkinud puit, ent julged ronijad said kõpsti! üles. Üles jõudes haaras meid kahetsus, et ühtki lippu kaasa ei võetud, idee Jänese särk varda otsa siduda ei läinud ka läbi. Ülevalt hea vaatega avastasime punkri ning jäädvustasime ka “aerofoto”, et allpool ainult kaskede järgi orienteeruma ei peaks.

Punker oli nagu punker ikka, evides klassikalise neopunkri lauad-ja-naelad-seina disainielemente. Veidi hilisema (tõenäoliselt) sõjaväerajatise varemetes tekkis huvitav teooria põrandas olevate süvendite päritolu kohta – erilist menu leidis Andre teooria pipar-mära ning kääbus-täku paaritumisabi kohta. Faktiline kinnitus hüpoteesi kohta on veel saamata, ent uurimine jätkub.

Esimese vaatetorni juures tarbitud kuivikud hakkasid vaikselt oma mõju kaotama ning kuna kell oli juba suhteliselt hiline (loe: väljas oli pime), otsustasime tagasi laagrisse pöörduda. Et meel ikka värske püsiks, oli Jänese brändi suhteliselt menukas ning inspireeris mitmeid kõlavaid lauluviise, mille saatel tehti vale vasakpööre, mis õnneks ei takistanud laagriplatsile jõudmist umbes 10-11 paiku õhtul. Kuna väljas oli juba tõeliselt pime, tegime kibekähku lõkke üles ning mina koos Jänesega otsustasime kesköisesse surnud millimallikate lahte ujuma minna. Vesi oli küll külm, ent Paldiski sadama tuled, identiteedikriisis poolkuu ning kiviklibuline kuumaastik andsid efekti küllaga. Teised termo-masohhistid olid Andre ja Annemarie (kelle kiljatusele läheb vähemalt 7.8 palli 10-st).

Pärast millimallikakokteili (ei, mitte seda Valli baari oma) läksime tagasi lõkke äärde ennast soojendama, kus meid ootas kuum metsarohutee. Lõkke jaoks sai veidi ka jändrikke kadakaid raiutud, mis sädemeid pildusid.
Andre asus süüa tegema – kõige legem söök maailmas, tuhakartulid ja nuudli-konservimäll. Tühi kõht on kõige parem kokk, teisel kohal Andre.

Hiljem lõkke ääres brändi, viski ja Eva spondeeritud Vana Tallinn lõid õige tähistaeva-aluse meeleolu, mida ei suutnud rikkuda ka hertsihälbega ukulele ning Andre ja Jänese kõlav duett. Meie kudrutised Eret ja Kristjan suundusid oma pessa juba suhteliselt vara, agiteerides sellega lauluvõistluse Bidi-Duo ning Jürgen “St Lucia” Jänese vahel. Re-matchi on oodata Zavoodi ees septembri alguses, olete oodatud.

Laulutraditsioon jätkus ka siis kui Eva, Jürgen ja mina oma telki suundusime, pannes Eva oma unelauluga lausa urisema. Kreele ning Andrele jätkus juttu aga kauemaks, kuulu järgi kella neljani.

Esimese päeva tulemus: kolm puuki (Kristjan juhib kahega Eva ees), Jänese-Schuttingu Ülim Tõde (Väike-Pakri teadusauhind taotlemisel), eksperiment Vai Läbi Kivi ning Öölaulupidu vol 2.

Laupäev

Umbes poole kaheteistkümne paiku hakkas tunduma, et laagris elavad inimesed, mitte muumitrollisündroomiga (loe: valged ja paistes) mogonid. Selgub, et kohvi on otsas ning Siret põrkub frustreerunult erinevate kadakate otsa. Andre tuigub ka platsil ringi, olles matkakunnist digimuutunud pohmakolliks. Vaikselt-vaikselt puhub meretuuleke seltskonnale elu sisse ning Andre võtab taas kord üle matkakunni-rolli, keetes valmis miljonikalorilise pudru, mis pudru-MMil edestaks tõenäoliselt ka mannapudru maasikamoosiga.

Päeva plaan on liigutada laager Väike-Pakri lõunaosast tammi äärde, itta, ning seejärel avastada Suur-Pakrit.
Plaani eelduseks on laagri kokkupakkimine, mis toimub kiirusel 1 telk/h ning kella neljaks on vandersellid valmis oma Kolgata teele asuma. Pärast esimest pooltundi jõuame suure kaardi juurde ning Andre, meie matkakunn, jaotab laiali põnevad oranžid ženšennikapslid, et me varustuse ja veega ikka elusatena kohale jõuaks. Saare keskelt leiame veel ühe maja, mille omanik jääb seekord kahjuks välja selgitamata.
Hommikupoole oli saarele saabunud suurem seltskond, kes meist ka möödub ning hoiatab, et ülejäänud tee on pori tõttu läbipääsmatu ning tamm on täiesti ületamatu. Siinkohal tuleks möönata tõika, et pori oli küll, aga läbipääsmatu kindlasti mitte ning pealegi kasvas tee ääres mõnusal hulgal õunapuid, mida jälle tarbida sai. Täiesti märkamatult olimegi jõudnud tammi äärde, mille kõrval olev laagriplats tundus olevat ääretult populaarne – kümme miljonit põdrakärbest ei saa eksida. Meie matkakunn vaatas kohe järgi, kas tammist saab siis üle või ei ning pöördus tagasi teadmisega, et SAAB KÜLL.

Pärast väikest pausi otsustasime põdrakärbestele nende privaatsuse tagasi anda ning kogu varustusega tamm ületada, et seada laager sisse hoopis Suur-Pakril. Tammi peal leidsime huvitava kombinatsiooni kolmest slaavlasest, kilost jahimehevorstikestest ning ühest makist, mis tõi meelde loo matkalisest, kes tegi tammil üles lõkke, mistõttu pool sellest plahvatas. Plahvatuse jälge saime kohe ka näha ja tunda – meil seisis ees kümneid meetreid pehkinud puitu, roostes naelu, söestunud talasid, loksuvaid kive ja pingul närve. Kõige raskemaks osutus pisike kivirada meres, mis ei koosnenud just kõige stabiilsemaist kividest. Sellegipoolest pole miski ületamatu ning me jõudsime elusate ja tervetena laiule. Laid ühendab teetammi ja Suur-Pakrit ning on umbes sama lai, kui terve Väike-Pakri. Raske varustusega juba niigi pika tee läbinud seltskond ootas pikisilmi Suur-Pakril maabumist. Oodatud apokalüptiline maastik jäi pommitatud saarel aga nägemata – meid tervitas hoopis korralik võsa, mehekõrgused nõgesed ning paar propelleriga pommi.

Otsustasime liikuda põhja poole, panga suunas, milleks tuli ületada sammaldunud lagendik, kus nägime meeletut hulka pommiauke. Suur-Pakri ja Väike-pakri vahe seisnebki selles, et Väike-pakrile loodi kasarmud ning baasid, samas kui Suur-Pakri oli täielik õppepolügoon, mida pommitati nii, kuis jaksati.

Pangale jõudes avanes meie ette kummastav vaatepilt – täielik militaar-surnuaed. Soomukid, tankid, autod, pommid, langevarjud ja jumalteabmisveel, kõik kuhjas ja roostetanud üksteise kõrval. Panga kiviklibu sees päikeseloojangu taustal tundus see kõik pärinevat mingisugusest õõvastavast filmist, mis räägib matkaseltskonnast, kes öö hakul II maailmasõja-aegsesse kummituslinna satub. Õõv kadus aga hetkega, kui süüdati priimus ning me kinnitasime keha esimest korda pärast Andre MM-putru. Päikeseloojang osutus veelgi maalilisemaks lagunenud vaatetorni tipus, mille otsa ronimiseks laudade peale astuda ei saanudki. Vaade oli nii ilus, et alla jõuti alles siis, kui päike kadunud, et öö hakul kiiresti telgid üles saada.

Telkide ülespanek osutus veel keerulisemaks kui eelmisel platsil, kuna pinnast kui sellist oluliselt ei eksisteerinud, kõigest sammal ning selle all paekivi. Vaiad taoti maasse ning toestati kividega. Lõke sai ülesse ühte pommiauku, kus meretuul ei seganud. Päev oli olnud väsitav ning sellepärast oli ääretult mõnus istuda kuumadel kividel lõkke ääres kuskil pommiaugus ning juua teed ja brändit. Pärast Andre chilli-ube hirvelihaga, mis põletas kurgulage rohkem kui Stroh 80, mindi seekord suhteliselt vara magama, kuna järgmine päev ootas kõiki varajane äratus ning pikk teekond tagasi Väike-Pakrile.

Teise päeva tulemus: 10 km koormustrenni, lugematu hulk pommiauke, 1 trilobiit, 10 000 000 põdrakärbest

Pühapäev

Varajane äratus toimis suhteliselt hästi, vähemalt senikaua, kui matkasellid telkidest välja said ning avastasid, et eelmise kahe päeva soe päikeseline suveilm oli muundunud jäise vihma ja tuule vandenõuks rändurite vastu. Et ilm meid väga ei soosinud, tamm oli tõenäoliselt veel libedam kui eelmine päev ning tore oleks olnud ka Suur-Pakrit avastada, helistasime oma kaatrikaptenile ning uurisime järgi, kas kuidagi oleks võimalik meid Suur-Pakrilt peale korjata. Nähtavasti oli merel tormihoiatus ning sellise ilmaga Suur-Pakril randumine võimatu – järelikult pidime asuma tagasiteele Väike-Pakrile.

Kella ühe paiku oli laager koos ning seltskonnal seljas kõik riided, mis kaasa võetud, mistõttu varustust oli tiba vähem kanda. Kaater pidi meile järgi tulema kell 5, mis tähendas nelja tundi Väike-Pakrile jõudmiseks ning andis aega ka sõjaväelinnaku külastamiseks. Laagrist lahkumine osutus emotsionaalselt valuliseks, kuna maha tuli jätta Ereti ja Kristjani arusisalik, kes oskas saba keerutada ning oli muidu armas. Teekond tagasi läks läbi sõjatehnika-morgi, pommidest ja soomukitest mööda. Laiuni jõudsime hämmastavalt ruttu, enamjaolt seetõttu, et eelmine päev olime pangale jõudmiseks ette võtnud umbes kahekilomeetrise ringi. Need, kelle jalad-riided veel kuivad, pidid laiul niiskusele ikkagi alla vanduma, nii et tammini jõudis kaheksa läbivettinud matkalist, kellel seisis ees üks tõsine ületus.
Hämmastaval kombel läks tagasiminek tuulest ja vihmast hoolimata palju kiiremini, kui eelmine päev – tõenäoliselt kogemuse tõttu või siis lihtsalt sellepärast, et soov lõpuks ometi Väike-Pakrile jõuda oli suurem kui hirm.

Väike-Pakrile me igatahes edukalt jõudsime, ehk veidi tahmasemad kui enne, ent ikka veel rõõmsad. Et enam märjemaks minna ei andnud, kahlasime peatumata ka läbi tammini viiva tee, mis oli sujuvalt järvistuks muutunud. Pärast vasakpööret oli sõjaväelinnakuni lühike maa, mis sai läbitud valutult.

Sõjaväelinnakus ootas meid lennujuhtimistorn, kaks kasarmut, katusealune ning veel paar ehitist. Kasarmud olid lagunenud ning prahti täis, lennujuhtimistornis sai näha slaavi arhitektuuri kergelt eklektilisi “telliskivid-ei-peagi-ühtlased-olema” jooni. Ka siin pidi olema ettevaatlik, et mitte läbi laudade kukkuda, ent pühapäeva lõunaks olime me juba niivõrd kogenud turnijad, et mõni pehkinud laud meid hirmutada ei suutnud. Katusealusesse seadsime üles priimused ning asusime viimasele õhtusöögile. Eriliseks hitiks said Kristjani teemunad, mis läksid vees lahti. Sõna otseses mõttes.

Selleks ajaks olime vihma suhtes juba immuunsed, tuul vaid veidi kimbutas. Kella nelja paiku hakkasime linnakust liikuma, et viieks sadamasse jõuda, mis tähendas korralikku tempot (vähemalt sellise ilma puhul). Enne sadamasse jõudmist jagasime grupi kaheks, ühed läksid sadamasse paadile vastu, teised tõid laagrist prügi ära.

Meri oli juba tõsiselt tormine ning meie vapper kapten rääkis Paldiski-inimeste üllatusest, et ta veel kord merele läheb.
Sõidu ajal sai selgeks, et meri tõesti ON tormine, pidime tegema lausa ringi, et mitte külglaine kätte sattuda ning ümber minna. Õnneks meist üleuhtuvad lained niigi läbimärgi matkalisi eriti ei morjendanud, adrenaliinirikas sõit viis mõtted külmast ja märjast mujale.

Veerand tundi hiljem seisid kaheksa vettinud väsinud rändurit tsivilisatsiooni lävel Kurkses ning tundsid rõõmu kruusatee olemasolu üle.

Sellegipoolest polnud meie matk veel läbi – meie fantastiline vastuvõtja Kalev oli seadnud üles kohvilaua ning kontrast poole tunni taguse vihma ja pori käes sumpamise ning pehmel diivanil kuuma kohvitassiga istumise vahel oli pehmelt öeldes meeldiv. Kui tagatoast hakkas kostuma mahe klassikaline muusika ning lauale toodi Napoleon ja isepruulitud kangem kraam, oli jokkerlikku naeratust enda suult maha saada pea võimatu. Isepruulitud kangem kraam osutus esiteks maitsvaks ning teiseks kangeks suure tähega – komplimendid Kalevile.

Mäletate seda bussi, mis mulle reede hommikul silma jäi? Kalev pakkus, et kui me selle korda teeme, saame seda kasutada matkabussina. Paremat lõppu sellele matkale poleks iial oodata osanud.

Lõpuks pakkisime asjad jälle autodesse ning üks seltskond suundus Tallinnasse, samas kui teine (koos sümboolse 50-se vana tallinnaga) Tartusse, et üliõnnestunud matka Zavoodis tähistada, ent sellest räägivad juba hoopis teised lood….

Kolmanda päeva tulemus: 64 vettinud sokki, kvaasi-Kurkse retk, üks buss, Sebe busside sõidukeeld… :P

Kohtumiseni Pakril!

Advertisements
Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.