Pakri 2009

Laenan seda osavõtjate nimekirja nippi Siretilt:

 Osalejad:

Andre Kaur

 Anne-Marie Rammo

 Kristjan Maasalu

 Eret Kuusk

 Jürgen Jänes

 Elen (ee, ma vist ei teagi su perekonnanime)

 Külli Tedre

Ivan Gavrilov

Reisikiri ©Ivan Gavrilov 2010

Mitmekordselt on väidetud, et seikleja elab igas inimeses, kuid see ei ole kindlasti nii. Kindlasti on inimesi, kes ei leiaks mitte midagi põnevat asustamata saarel paarkümnekilose seljakotiga lompidest läbi kõndimises ning sooja voodi asemel tuule ja/või vihma kätte ärkamises.

 Pakri saarte matk toimus hoopis teistsuguste inimeste seltsis. Inimesed, kelle jaoks mootorpaat, põlenud tamm, vaatetorn, telk, hommiukuvihm, tühi ja tuuline saar on tõeliselt põnev seiklus. Need ehtsa maailma inimesed.

 Käes oli “prezombilik” aeg. Zombid sünnivad alles paari nädala pärast Naissaarel. Mõne kaasmatkaja jaoks ei olnud see matk enam saarte avastamine, sest sai käidud ka eelmisel aastal. Kuid isegi samas kohas seiklemine ei ole kunagi kaks korda samasugune, ja seega huvi oli kõigil suur.

Minu jaoks algas matk kodus matkakoti pakkimisega. Seda sai õnneks laenata venna käest, muidu oleks pidanud tulema saartele mõne suvalise anumaga – hiljem praktika näitab, et üsna pikalt saab matkata ka läpaka kotiga, kuid see on Jaanuse praktika, ja see vend on teatavasti segane. Igatahes, minu enda viimasest matkast oli möödas üsna palju aega ja minu eelmiste matkade formaat on olnud pisut teistsugune, ja selgus et ma ei tea eriti hästi, millega need kuradi 85 liitrit täita. Kaasa sai võetud igast põnevat kraami, millest ilmselt pool osutus täiesti pointless olevat. Näiteks 3 sooja kampsunit. Mis kuradi pärast oleks mul vaja 3?

 Asjad koos ja saapad jalas (muuseas siis ei olnud minul veel ka profiilis mainitud vingeid saapaid, milles saab ka päriselt matkata, vaid jalga pidi panema mingeid esimesi ettejuhtunud talvesaapaid) asusin ma teele Glehni rahula parklasse, kuhu mul oli kõndida umbes 50 meetrit, kus mind ootas hästi värviline Külli (punased püksid, erkroheline jope – sellest saigi tema matka imago) ja kust pidi meid peale võtma meile täiesti tundmatu tüüp Kristjan, kes võitis minu sümpaatiat sellega, et teadis kus on see pagana Glehni rahula parkla.

 Tallinn ei tahtnud meid siiski kohe kuidagi käest lasta: Anni autol ei põlenud üks esituli, ning tarkade ja tugevate matkameeste nõukogul läks nende isikuomadustega mitte proportsionaalselt palju aega, et asja korda saada. (holy cow, kui palju aega on möödas – Annil ei ole enam isegi seda autot).

Kiire šoppamine Rõõmu kaubamajas – tohutu kogus vett ja taevalikult hea tomati-juustu pirukas, mida julgen kõigile soovitada.

Kurkse sadamasse jõudes sai nautida klassikalist Eesti ilma – ebamääraselt hall taevas + ebamääraselt hall meri. Sellele armsale värvigammale lisandus rõõmsalt kollane kiirpaat, punased (noh, enamasti punased) vihmakeebid ning hulgaliselt matkakotide värve. Pean ütlema, et matkamisel ei ole midagi viga, aga kiirpaadiga sõit rahutul merel oli minu jaoks siiski päeva kõige põnevam kogemus.

Mina olin valmis igasugusteks raskusteks, aga kui mulle 2 kanistrit vett kätte anti, mõtlesin ma et kas tõesti peabki nüüd sedasi matkama, ja olin korraks nukker. Õnneks oli kanistre vaja sedasi tassida ainult mõnisada meetrit kuni esimese peatuspaigani, kus oli Suurjuhil plaanis asjade ümberkorraldamine ja ümberpakkimine. Sai enam vähem võrdsel jagada toitu ning vett. Vett pidi kaasas olema palju – ei mäletagi enam, kas meil oli 6 või 8 5-liitrist kanistrit – igatahes käed läksid küll vabaks, kuid seljakotid muutusid tõeliselt rasketeks.

 Olles mitteteadlik Andre salapärasest suhest Matrixi poega, mõtlesin ma, et Suurjuhil peaks kotis olema kaasas vähemalt minibaar, muusikakeskus ja mõni kokkupandav mootorsõiduk, muidu oli selle koti suurus täiesti arusaamatu.

Igatahes. Esimese päeva plaan oli läbida Väike-Pakrit (mis on tegelikult suurem) ning jõuda Suur-Pakrile (mis on tegelikult väiksem – ehk on oma loogika, äkki mingi salajane sõjavärk, vaenlase desinformeerimine vms, kõik need Eesti väikesaared on ju rikkaliku sõjaobjektide ajalooga), kuhu oli planeeritud esimene laagrikoht. Väike-Pakri ei jäänudki kuidagi eriti meelde – mälestused sellel matkamisest koosnevad hetkest, kus me oleme poollagunenud kabeli eest (Rootsi surnuaed, merevaade, Paldiski sadam mõne kilomeetri kaugusel ning Paldiski tuulepark – igavene Ida-suuna orientiir) ning järgmisel hetkel avastan ma ennast saartevahelise tammi ees. Ahjaa, tee oli minu mäletamist mööda lihtsalt üks suur veelomp.

Enne tammi ületamist tuli aga keha kinnitada – Suurjuhi sõnul pidi see teelõik olema vaatamata väiksele pikkusele päris aja- ja energiakulukas. Lõunasöök koosnes võilevade ja kiirsuppide kombinatsioonist ning osutus väga mõnusaks, kuigi tavalistes tingimustes poleks ma elusees oma lõunat selliste söökidega sisustanud. Siin tutvusin mina esmakordselt ka Jänese olemuse ja elulooga – uustulnukale seletati Jänese naljade kategooriaid ning kaasas oleva suvalise balalaikalaadse pilli abil esitleti ka Jänese piiramatut andekust musitseerimise alal. ( laulud “Ludrilaul”, Ukulele ja mingi joodiku Sirmi lugu saavad ajatuks Zombide klassikaks ning mõne aasta hiljem ilmub ka Jänes Jürgmehe kogumik ) Väga vahva, muusikakeskust ei olegi vaja.

 Tammi ületamisest kujunes välja omaette seiklus, pärast mille oleks võinud rahuliku südamega koju suunduda ning seiklemise isu oleks rahuldatud. Kuna seekord ei erinenud see osa teest oluliselt eelmise aasta korrast, julgen tsiteerida Zombide esimest ajaloolast Siret Schuttingu: meil seisis ees kümneid meetreid pehkinud puitu, roostes naelu, söestunud talasid, loksuvaid kive ja pingul närve. Kõige raskemaks osutus pisike kivirada meres, mis ei koosnenud just kõige stabiilsemaist kividest.

Kogu kupatuse ületamiseks läks meil vaja vist mitte alla tunni aega ning kasutusele tuli võtta veidikene ronimisvarustust, mis ilmus Andre hiiglasliku koti sisemusest. Kõik õnnestus hästi muuseas ka tänu Kristjani kummikutele, mis lasid tal enam vähem kindlalt seista vees kuskil keset seda kivirada ning aidata teistel kuivaks jääda.

 Ja nüüd me olime täiesti uuel territooriumil – täiesti asustamata, peaaegu unustatud ning kerge nõuka hõngega saarel, endisel mereväe õppepolügonil, mida pommitati ning millele pihta tulistati ohrtalt, ning mis samal ajal on looduse ilu poolest ülimalt positiivne kogemus. Kombinatsioon pankrannikust, klibuvallidest, pommiaukudest, betoonpunkritest, Rootsi külade jäänustest, kadakatesse kasvanud põlludest ning päris metsast. Ühesõnaga, mõnus koht olemiseks.

 Laagrisse jõudsime mõned minutid enne loojangut. Jalad andsid tunda matkakoti ja veekanistrite tassimist, kuid huvi laagri juures asuva metalltorni vastu oli piisavalt suur, ning ronisime tippu. (torni eesmärk jäi mulle küll ebaselgeks). Päike loojus. Kaamerate katikud töötasid väsimatult, ning nii sündis üks kaunimaid loojangu kaadreid, mida ma olen kunagi teinud, mis kaunistab teiste hulgas tänaseni mu koduseina.

 Siinsamas oli ka kuulus põnevate roostesse läinud masinate matmispaik – rannas vedeles suur assortiment erinevaid junne: alates pommidest ning mürskidest kuni soomukite ja isegi pooluppunud laevani välja. Kuid vedeles tsiviliseeritud moel, justkui kompositsiooniliselt õigesti, nii et üldse ei olnud prügihunniku tunnet, vaid pigem oli selline seiskunud aja mulje.

Õhtul jooksis aeg kiiresti. Sõime Mõistatuslikku Metsa Möga, mille retsepti Suurjuht lubas kunagi ka siin portaalis avalikustada, ning jõime… teed. Siin hetkel tabas meid ebamugav tunne, et kaasas peaaegu et ei ole kanget kraami. Noorus on hukas, eks ole: kui alkoholi kaasas pole, siis kohe ei oskagi kuidagi olla. Kurb lugu küll. Alkovaru koosnes Andre brändist, Jänese kooreliköörist (peab muidugi mainima, et selle varu imekombel pidevalt täienes) ning minu Shuffle pudelist, mida miski pärast nimetati nostalgiajoogiks, tehti näod, et “siukest asja ei saa üldse juua” – ja siis joodi hea meelega. Õhtut täidsid Jänese trambalalaika hääled ning Jänese enda hääl. Mäletan, et Andre laulas ka Insener Garini Hüperboloidi, kuid me ei suutnud mitte kuidagi kokku lugeda, mitu salmi seal ikkagi on – ju siis tee oli liiga kange. Kristjan ja Eret samal ajal meisterdasid endale telgitaolise onni, kuna telgivarrad jäid koju lahendama perekondlikke probleeme.

Siinkohas lõppevad mu mälestused esimese päeva kohta. Saabub esimene öö.

Veel enne teise päeva hommikut, mingil ebanormaalselt varasel ajal äratas kogu laagri üks märkimisväärne loodusnähtus. Nimelt mingisugused väga suured linnud (eks Andre teab paremini, kas luiged või kured vms) lendasid nii madalal laagri kohal, et nende tiivade löökide detsibellid olid võrdsed vähemalt Estonian Airi väikelennukiga, kui mitte millegi suuremaga.

 Igatahes, saabub uus päev. Telgis hakkab olema täiesti haigelt palav – väljas paistab juuni päike ning taevas on kristall-puhas. Selgub, et peaaegu sama puhtad on ka meie eilsed nõud, sest Kristjan Pornomees täiesti kangelaslikult käis neid meres pesemas. Kuulujuttud räägivad, et selle tegu juures kandis ta jalas rohelisi aluspükse, kuid las see jääb kauniks zombi-legendiks. Selline.. viimne reliikvia. Kristjani rohelised alukad.

 Andre pudru lõhn korjas matkakarja jälle kokku hommikulõke juurde. Kaloreid sai tohutult ning arutati päevaplaani. Üks asustamata saarel matkamise vaieldamatu eelis on see, et laagri koos kogu kraamiga saab oma kohale jätta ning minna saart avastama täiesti koormamata – kaasas üks kott söögikraamiga, ning mõnedel ka suuremad või väiksemad fotokotid sõltuvalt fotopedenduse tasest. Laagrist liikusime avamere suunas ning kohe varsti jõudisime vapustavale tühermaale, kus ei esinenud isegi tavapärast Pakri kadakat, vaid kaunistuseks oli hoopis midagi muud – hiiglaslikud roostesse läinud terasest kastid, või õigemini nende sürrealistlikud poolikud: igaüks koosnest vaid kolmest seinast, mis moodustasid ruuminurga. Kas need olid sõjalaevade tulekatsete sihtmärgid, tulnukate maandumispaik või tundmatu kunstniku hiiglaslik instalatsioon – ei ole siiamaani teada, kuid ühe kasti enam-vähem horisontaalne pind kõlbas suurepäraselt Pakri Roki lavaks. Esinesid Jürgmees Jänes ning Pornomees Kristjan. Rokiti metsikult.

 Liikusime edasi ning varsti jõudsimegi Pakri klibuvallidest koosnevale rannale selles osas, kus see veel nii kõrge ei ole ning Balti pankranniku olemasolu ei ole nii selge. Pausiks peatusime ühes augus keset kive ning tubli Annemarie korjas maast ühe kivijunni, mis iseenesest ei kujutaud endast välja mitte midagi väärtuslikku ega huvitavat, kuid pervertne kollektiivmõtlemine rikastas selle junni uue tähendusega – fallos. Otsustasime, et kui juba selline iidne artefakt sai leitud, tuleb talle valmis ehitada sobivat hoiupaika – ning niimoodi, istudes ringis, ehitati kividest välja Pakri Fallose altar. Sürr asi on see, et vaatamata kõigele, mis meie maailmas toimub, ootab see ehitis meid tõenäoliselt tänaseni tagasi.

Suur-Pakri loodus oli meeldiv kogemus. Tõelist metsa jagus täpselt sama rohkelt nagu värsket mereõhku ning vahepeal tohutud rohumaad, kuhu inimene saaks peitu pugeda, ilma et peaks kükitama, elasid oma põlluelu Põhja-Eesti meretuulte saatel. Loomariik oli esindatud ühe kitse ja ühe maduga.

 Tegime saarele korraliku pooltiiru, sõime lõunat kuskil põhjatipu juures endise sõjaväelinnaku varemetes ning hakkasime mööda lääne rannikut naasema koju, kuid Andre gps-is oli varuks veel üks koordinaat, mida tasus vaadata. Selleks oli endine Rootsi küla. Eks rootslasi oli Loode-Eestis palju, sealhulgas ka saartel, sellest ka piirkonna nimi Noarootsi ehk Uus-Rootsi. Rootsi moodi elu saartel kees nii kaua, kuni MRP ning Baaside leping ei pannud lõpu peale koolile, kirikule, kohalikule kultuurile ning tervele väiksele saare maailmale. Külast on järgi jäänud majade vundamendid ning madalad piirdeaiad põlludel – nagu kummitused minevikust. Ning kohalik verstapost – põlenud maja varemetes ainukesena keset metsa seisma jäänud korsten, mille külge oli kinnitatud ka mingisugune mälestustahvel, mille sisu olen ma kahjuks unustanud.

 Kui vaatamisväärsused said otsa aga laagrini jäänud kilomeetrite arv vähenes veidralt aeglaselt, hakkas tunduma, et see tänane ring oli natuke liiga suur. Ehk see oli minu harjumatus, ja rohkelt uusi kogemusi lisas väsimust juurde. Igatahes, kui hakkas paistma meie “kodutorn”, mille all oli meie pommiaugu-laager, rõõmustasin ma tohutult. Eriti tänulikud olid minu jalad, kes ei kannatanud välja suvalist jalanõude valikut – villid andsid endast valusalt teada mõlemalt jalalt.

Seati üles suur lõke vanast pommikastist ning varsti oli ka õhtusöök valmis. Kuna kõik olid võrdselt väsinud, pean ütlema, et need inimesed, kes veel viitsisid Mõistatusliku Metsa Mögaga tegeleda, on väga väga tublid.

Sel õhtul vajusin ma vist kiiresti ära, sest ma eriti midagiei mäleta – nii et saabub teine öö.

Kolmas päev algas üheksakümne-kuue-protsendiliselt samamoodi, nagu eelminegi, selle väikse vahega, et seekord ei käinud Kristjan nõusid pesemas, vaid selle eest läksid Jänes ja Elen täiesti segi ning käisid suplemas. Ma saan aru küll, et vesi oli kiusatuslikult puhas – aga ta oli selle juures ka tohutult külm.

Päeva plaaniks oli liikuda tagasi Väike-Pakrile ning jõuda sinna platsile, kus me esimesel päeval toitu ja vett jagasime. Seekord polnud tammi ületamine üldse nii põnev – võib olla sellepärast, et seda on juba tehtud (mõned siis juba neljandat korda). Aga seekord me läksime Väike-Pakrilt läbi mööda teed, mis polnud üldsegi mitte nii väga sirge. Ei olnud ju plaanis lihtsalt jõuda A-st B-sse, vaid tahtsime natuke saart ka näha. Väike-Pakril on loodus enamasti veidi soisem, kui Suur-Pakril, kuid täitsa korralikku metsa esineb ka siin, nagu ka kõrgemaid kohti, kadakasse kasvanud põldu ning pankrannikut. Ühesõnaga, matkamiseks täitsa mõnus loodus. Leidsime järjekordset torni, mis oli aga umbes 2 korda kõrgem, kui kõik mis me enne nägime. Selle tipus julged ronijad avastasid ämblikuvõrku. Hämmastav, et see loom on nii kõrgele teed leidnud ning ehitanud endale asja, mis peab vastu karmile meretuulele. Ju siis ta teadis mis tegi, peab ju ka sellel kõrgusel olema mingeid lendavaid putukaid. All toimus samal ajal puukekorjamispaus. Kui ma ei eksi, siis vähemalt 1 puuki leidis enda pealt iga matkaja. Nõme loodus, mingid puugid, raisk.

 Mingil hetkel järsku jõudsime tsivilistsiooni ette – nimelt oma säravas ilus esines meie ees selle üksiku mehe, kes seal saarel elab, uhke talu. Hoovi kaunistuseks olid pandud roostesse läinud pommid ning tee servas seisis pikas rohis üks kollane traktor. Päike loojus ja andis kogu vaatepildile täiesti unustamatut oraanžikat tooni. Hea on, kui ilm on nii hea, isegi vanad pommid suvalise betoonposti otsas tunduvad olevat kaunid ja kunstipärased. Samas ma kujutan ette et 10 kuud aastas on seal klassikaline Eesti ilm – terashall taevas terashalli mere kohal, talvel poolvihm-poollumi ning ränk tuul. Ei tea, mis laadi inimene peab olema, et seal lihtsalt üksi elada.

 Kõnditud oli juba tõsiselt palju, kuid siin ma sain aru – on saabunud see püha hetk, matka nirvaana, teine hingamine vms, kui sa ei tunne enam väsimust, vaid tunned et nüüd siit edasi jaksad kõndida veel nädala aega. Täiesti lahe tunne – hakkad inimese supervõimekusse uskuma. Siiamaani on olnud matk tore, seiklusi piisavalt ning ilm hea, nii et matkakari püsis positiivses meeleolus. Viimasse laagrisse jõudes, oli tunne täiesti triumfaalne.

Õhtu oli natuke külm ja väga kaunis – kaugel paistsid Paldiski sadama tuled, teisele poole vaadates – vana kabeli kellatorn. Metsaalustes ja põlludel roomas madal Pakri udu. Varsti oli juunilikult pime – paariks tunniks, mille jooksul sai udus jalutada ning kollast põhjataevast pildistada. Õhtusöögiks peen värk – makaronid lihakastmega. Homme hommikul oli meil paat kokku lepitud. Alkohol oli ammu otsas, nii et tehti otsus, et esimese asjana mandril lähme Padise poodi ning võtame korralikult õlut. Saabus kolmas öö.

Viimasesse päevasse ma ärkasin Jänese bravuurika hommikumusitseerimise peale. Laagris oli väike hämming – selgus, et paadi kapten on üritanud meie saartel viibimise ajal kokku leppida varasemat äravedu aega, kui ei saanud Andret telefoni teel kätte. Põhjus, miks kiirustada, oli lihtne – kapteni naine pidi sünnitama. Päris ebameeldiv olukord. Kujutage ette – naine sünnitab, ja teil on vaja mingeid nõmedaid turiste mingis ilges karupereses oodata.

 Force-majeure olukorras sai laager pakitud uskumatult kiiresti ning varsti olime juba paadis. Seekord polnud meri üldse nii mängivas tujus, nii et tagasi sai sõita üsna rahulikult, kuigi kapten eelmainitud põhjustel vajutas gaasi põhjasse. Mandrile astudes tekkis tunne – et kas seiklus on lõppenud? Kuid ei, mitte veel. Pärast plaanitud Padise poe akna all pingil õllejoomist ning jäätist, sõitsime veel Paldiski tuuleparki vaatama. Vägevad tuulikud küll. Pärast seda jõudsime käia veel Keila-Joas – seal läkski eelzombilik kari lahku – kes Tallinna, kes Tartusse, kes üldsegi kiirsuppidega kotis Tšehhi. Seiklus oli lõppenud. Järgmine oli juba tulemas.

 Zombide aeg saabub.

Advertisements
1 kommentaar

One thought on “Pakri 2009

  1. Annemarie

    Braavo! Tõeline inspiratsiooniallikas tulevastele reisikirjadele. Vabandan siiralt autori ees, et lugemiseni jõudmine nii kaua aega võttis, aga loodan mõistvale suhtumisele. Parem hilja kui mitte kunagi?

    Peaksime järgmisel suvel oma saarematkade traditsiooni kindlasti jätkama. Mandril on ka väga vinge loodus ja mõnus matkata, aga saarel on ikkagi täieliku üksinduse leidmine kindlam.
    Kuivõrd mul endal on hetkel käsil Osmussaare reisikiri, siis olen kuidagi eriti saare-meeleolus.

    Teen ettepaneku võtta plaani üks talvine ülemerematk näiteks Pedassaarele. Seda muidugi juhul, kui tuleb selline korralik talv, et julgeb jääle minna.

    Teen ruttu oma Osmusaare reisikirja valmis, et saaks Naissaare omaga alustada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.