Rattamatk Põlvamaal 2011

Osalejad:

Külli Tedre
Ivan Gavrilov
Jaanus M0sovski
Kristel Lepik

Reisikiri: Külli Tedre, 2011. Fotod: Külli ja Jaanus

Isegi kui nüüd see loo sissejuhatus tundub pisut ebamugav, pean ma kohe ära ütlema, et tegu oli meie kõikide matkade koguhulgast vähemalt top kolme kuuluva matkaga. Rohkem sporti, vähem alkoholi, palju liikumist ja vaatamist, suurepärane ilm ja kõik muud head elamused, millest oskad unistada. Pealegi, ma käisin ujumas rohkem kordi kui terve suve peale kokku!

proloog

Neljapäeva õhtu ei taha kuidagi lõppeda. Asjade pakkimine osutub unise peaga keerulisemat sorti ettevõtmiseks – kas rattamatkale võetakse kaasa samad asjad mis jalgsimatkale..? Viimasel hetkel meenub, et pump tuleb minu katkisevõitu signalisatsiooniga autost ära tuua. Miks ma seda varem ei teinud, kell on 3 öösel.. :S Siiski, kui aku on ikka täitsa tühi, siis ei tööta ju siganlisatsioon ka, seega ma saan oma pumba toodud.

Kaks punast, laenatud rattakotti lähevad pilgeni täis. Olen siiski päris rahul, sest võileivahunnik ju süüakse rongis ära ja ruumi jääb kotis veel ülegi. Kui mul nüüd ei lähe meelest ära hommikul seda suurt kotitäit külmkapist välja võtta. Aga ei, millest me räägime, kell on juba pool neli ja tegelikult ongi kohe äratus, keegi ei jõua kahe tunniga midagi unustada. Selle väite kindlustamiseks lisan esikukapile suure kirja: VÕILEIVAD.

Äratus on niisiis kell pool kuus. See on selline kellaaeg, mida mina kutsun keskööks, aga hirm sisse magamise ees ajab mu jalule. Totaalselt võigas on ärgata, kui isegi päike pole veel tõusnud. Samas, mõte sellest, et lõpuks ometi tuleb üks matk, kuhu minnakse reaalselt reede hommikul, on ütlemata erutav.

Balti Jaamas tabab mind hämming, sest Ivanil on kaasas mingi kahtlane suur kilekott. “Kas sa poti, priimuse ja söögi jaoks jätsid ikka kotti ruumi?” küsib ta kuidagi muuseas, märkamata, et need kotid on mul ju suhteliselt pilgeni täis. Jätsin ma jee. Pärast mõningast rapsimist erinevate esemete ja Ivani rattaketiga, (see tuleb ju ikka maha kõige lambimal hetkel), on kõik siiski laabumas, kui välja arvata fakt, et Ivan siiski arvas, et ma ei saa pumpa oma autost kätte, ja otsustas kaasa võtta oma  võrdlemisi samasuguse pumba. Olgu öeldud, et tegu ei ole selliste väikeste rattapumpadega, vaid jalaga tallatavate autopumpadega. Kui geniaalne on kanda kaasas koguni kahte sellist rasket eset!

Let me be your mule

Tulemegi siis nüüd raskete esemete tassimise teema juurde. Pealkirjas ei ole sugugi kirjaviga. “Let me be your muse” kõlaks muidugi märksa lüürilisemalt, kuid kahjuks siinkohal see väljend käiku ei läinud.

Alustame võibolla sellest, kuidas kujutavad inimesed ette rattamatka. Poisid ehk siis Jaanus ja Ivan kujutavad rattamatka ette nii, et asju eriti kaasas ei ole ja see vähenegi kraam on seljakotis. Marsruut ise kulgeb mööda metsikut loodust üles alla kivide ja kändude vahel, sekka tuleb puid, mille vahelt ei mahu läbi, aga ikka on koguaeg maru äge, sest Ivan saab edvistada oma downhilli oskustega ja Jaanus – see ju on lihtsalt segane.

Mina kujutan rattamatka ette nii, et mina ise olen koormavaba ja kogu see padajann lasub mu pakiraamil. Ilmselgelt ei ole rattamatk siiski nii eriline, et kaasa mitte midagi võtta ei tule, ehkki Jaanus võib üritada tõestada vastupidist. “Ma tulin ju rattamatkale, milleks mulle nõud, lebomatt ja muu eluks vajalik?!”

Kristeli lähenemine asjale oli võrdlemisi sarnane minu omale. Ka tema ratas oli kenakese koorma all, mis ilusti pakitud moodsasse rattakotti. Rattakotid on minuarust toredad, sest miks peab minu selg ägama mingite lisakilode all samal ajal, kui ma ise olen upakil ja küürakil oma “vinge maastikuratta” otsas. Las see vinge ratas kannab asju minu eest. Kahjuks veetavate kilode arvu see paigutus muidugi ei muuda, aga psühholoogiliselt tundub parem. Kuidas teile tundub?

Väike stiilinäide pakkimisest

Mõistagi ei olnud naiste lähenemine teemale sobilik ürgmetsas rallitamiseks, sest me oleks lihtsalt igale poole kinni jäänud. Ja mis siiski veel tähtsam – kuna meeste väikestesse seljakottidesse ilmselgelt eriti palju kraami ei mahtunud, olid sedapuhku naised vedaja rollis. Mina isiklikult sain endale hellitava hüüdime “muul”.

Olgu siiski öeldud, et see siin ei olnud mingi jutt teemal naiste ja meeste ebavõrdusest ja maailma ülekohtusest, mina olin täiesti rõõmuga nõus olema muul, sest minu ettekujutusega rattamatkast see sobis täiesti vabalt. Ja kui Ivan teise päeva õhtuhämaruses mu tagakummi ka lõpuks täis pumpas, oli pidu laialt ja karavan lausa lippas.

See eelnev  oli siis niiöelda kenaks sissejuhatuseks. Mõne lõiguga kajastaksin nüüd ka seiklust ennast.

 

Rong on ikka lahe!

Pärast Ivani tohutut avastust, et rongiga saab Tartust kaugemalegi sõita, otsustasime nimetatud transpordivahendi kasuks, mis tundus kõigile armas ja kerget nostalgiatki tekitav valik. Olgu lisatud, et kõige varasemale rongile jõudmine ei olnud tingimata õige valik, kuna Tartus selgus, et Tartu-Orava suunaline rong ei lahku peatusest enne, kui on ära oodanud reisijad  järgmisena saabuvalt Tallinn-Tartu kiirrongilt. Midagi hullu sellest samas ei olnud, sest rongis jätkus meile seda enam aega hävitada suurt kotitäit võileibu, millest ma hirmsasti tahtsin lahti saada.

Meie matk sai alguse Vana-Kuustest, kust liikusime mõistliku ringiga õhtuks Kiidjärvele. Esimese päeva veetsime kolmekesi, kuna Kristelil oli Tallinnas veel asjatoimetusi. Tuleb märkida, et väike seltskond on teinekord äärmiselt mõnus, kuna on vähem arvamusi ja erisoove. Meie ainukesed eriarvamused seisnesid eelpoolkirjeldatus, kuid kummalisel kombel  ei põhjustanud see pea kordagi probleeme ning valiti rajad, mis sobisid kõikidele.

Reedeõhtune downhill laagripaigas pealambiga

Reedese päeva lõunaks olime maha sõitnud 30 km ja vajusime pärast meeliülendavat lõunasööki kõik külili. Spontaansele lõunauinakule Veski nimelises külas järgnes teekond loodetava poe ja laagripaiga suunas. Poodidega aga juhtus sealkandis kummaline lugu olevat, nimelt ei suutnud keegi kohalikest öelda, kas pood on, kus pood on, millal see lahti on jne. Lõpuks selgus see halvim variant, ehk et poodi ei olnud lähima 10 km ulatuses kuskil.

Kummaline lugu juhtus ka laagripaigas oleva kaardi ja raja ühtivusega. Nimelt nad eriti ei ühtinud. Kaardil, õigemini joonisel kujutatud RMK metsaonni ja muidki objekte enam ammuilma olemas ei olnud. Olime ühtlasi liiga väsinud, et ümbruskaudset pikemalt uudistada ning vajusime pärast õhtusööki ära.

On paslik lisada, et selleks hetkeks polnud me joonud ainsatki õlut (ega muud alkoholimärjukest) ning meie õhtusöök oli umbes sama lihtne kui lõunagi – turbod konserviga.

Kui ohtlik on metssiga?

Hommikuks oli meil plaanis kohaliku, lõkkeplatsi vahetus läheduses asuva RMK keskuse ründamine ja sealselt töötajalt kohvi välja meelitamine, kuid, nagu hiljem selgus, polnud sel vaesel tütarlapsel joogivettki käepärast. Seal sedasi ringi luusides unustas Jaanus peaaegu ära, et pidi Kristelile jaama vastu minema, ja kohale jõudes oli too end juba ise koos oma ülekaalulise rattaga (ka Kristel oli peaaegu muul) rongist maha poetanud.

Päev algas seega naiste osakaalu suurenemise, klassikalise pudru ja meeldiva suplusega, mille käigus poisid vägisi üritasid end erinevate graatsiliste ja vähemgraatsiliste vetehüpetega vigastada. Pole just meeldiv, kui sa plaanid mingit üle-õla-vurr-saltot, aga sellele järgneb lihtsalt räme plärts. Aga siiski – kõik olid elu ja tervise juures veel pärast Kiidjärve hommikusuplustki ja teekond Põlva suunal võis alata. Noh, et Põlvas siis lõpuks on pood ja nii.

sünkroonvetehüpete MM

Teekonnal osutusidki olud meesperele lõpuks ometi sobivaks ning nagu klassikalises õudusfilmis ikka, läks seltskond lahku. Poistele tundus ahvatlev võsas ragistada ja muuladele linnavurlede kombel viisakalt mööda teed vurada. Loomulikult oli selge, et naiste teekond kokkulepitud kohani saab olema kordades mugavam ja kiirem, mistõttu me tegime Kristeliga mitmeid chillimis-peatusi, sõime ohtralt mustikaid ja nautisime vaateid Saesaare paisjärvele. Ise mõtlesime, kui kuradi ebamugav teistel praegu seal kaldapadrikus olla võib ja kui kaua neid veel oodata tuleb, aga tõdesime, et ilmtingimata naasetakse sealt ülivõrdes kirjeldustega stiilis: “need olid parimad kilomeetrid minu elus”.

Matka parimad kilomeetrid, ainult meestele

Siis aga juhtus midagi täiesti ootamatut, nimelt poisid olid suutnud meist kuskil valguskiirusel mööduda ja kokkulepitud kohast juba jupike maad edasigi sõita. Hämmeldunult jäime neid tagasi ootama, ise viimasest tõusust ühte ratast kahepeale üles vinnates, sest üksi oli see tõesti võimatu. Loomulikult tõdes seda tõusu hiljem vaatama sõitnud Jaanus, et TEMA oleks sealt vabalt üles SÕITNUD. Las siis jääb nii, mõtlesin ma, ja me suundusime Suurde Taevaskotta taevalikule lõunasöögile, kus avasime Kristeli toodud neljast õllest kaks. Tõeline pidu. Sain aru, mida Andre rääkis viimati, kui ütles, et asjade defitsiitsus paneb sind neid tõeliselt hindama (viidates ainsa õlle fenomenile).

Edasi kulges meie matk “Viimse Reliikvia” radadelt Põlva metsikute tõusudeni. Poodi oli lõpuks tõesti tore näha, kuid kellelegi ei tulnud esiotsa meelde, mida me sealt olime tahtnud osta. Mõningase mõttepausi järel otsustati organiseerida natuke õhtusöögimaterjali ja loomulikult väiksed jäätised, millele järgnes matka üks hurmavamaid osasid – õhtused 18 km (vabandust, kui ma nüüd 1-2 km-ga eksin) küla- ja metsateedel.

Ülisoe ja rõske õhk vaheldumisi keha karastamas, sõitsime loojangust hämarusse. Oodatust veidi pikemal teekonnal Koolmajärve lõkkekohani tabas meid mitu toredat üllatust. Esimeseks neist oli jänes, keda poisid asusid tuhat nelja taga ajama, põhjendades seda sellega, et “jänes on nii loll loom, et teda võib taga ajada”, kuid pidid siiski tunnistama kepsujalalt lüüasaamist. (Mitte nüüd arvata, et jänes lõi jalaga). Olles just naljatanud, et võiks veel loomi näha, kalpsas üle tee mõnikümmend meetrit meie ees kaks kena kitsekest.

Ja siis saabus kindlasti õhtu nael. Juba hämardunud teel, kui Kristel just oma “kuusepuuks” ristitud rattal meist veidike tagapool ja allamäge tulesid süütas, jalutas meist vähem kui sajakonna meetri kaugusel üle tee tõsine kogus metssigu koos poegadega. Jah, et mitte üks siga ja pojad, vaid väga mitu, nii umbes 8 siga, ja hunnik igasuguseid poegi.  Vaatasime ühtaegu huviga ja teisalt, vähemalt minu poolt, väikse hirmuga, ehkki Jaanus arvas, et metssead ei tee midagi ja neist võib isegi rattaga üle hüpata, nii, et nood isegi aru ei saa. Ehkki ma juba peaaegu soovisin, et ta seda tsirkusetrikki meilegi demonstreeriks, jäime veidikeseks ootele, kuni härrad-prouad olid tee ületanud ning sõitsime siis tavapärasest suurema kiirusega ja mõõduka lärmiga nn. ristmikust mööda. Kusjuures poisid olid turvamiseks sätitud sigade-poolsele teeservale. Natuke naljakas, kui nüüd mõelda.

Laagripaiga leidsime pimedas, kuid kuna Andy ja Kristel olid seal juba puhkuse ajal paar ööd veetnud, polnud leidmine raske. Koht oli mõistagi suurepärane ehkki pimedas polnud suurem asi ümbrust hinnata. Õhtusöögile järgnes kiire uinumine, kuna väsimust oli piisavalt ja kahest allesjäänust õllest otsustasime hävitada vaid ühe. (Pange tähele, kui hästi mul kõik õlled siin arvel on).

Õige mees ei vaja pükste parandamiseks muud kui pätiteipi

Kuidas 50 minutiga ujuda, valmistada lõunasöök, too ära süüa ja seejärel  asjad pakkida

Hommik algas mitmekordse suplusega kalahaisulises järves. Jah, kuigi kirjas oli, et Euroopagi mõistes ainulaadselt happelises järves nagu eriti palju kalu ei ela, jättis selle pehme ja eriti punasevärviline vesi endaga nahale ka ilgema kalahaisu (mis õnneks osava kuivatamise korral pikapeale hajus). Ilmselt sõin ma ka tol korral oma ühe elu parima pudru, mis sisaldas lisaks muule tavapärasele kraamile ohtralt värskeid mustikaid ja pohli. Lihtsalt võrratu hommik.

Viimase päeva teekond jäi olude sunnil tunduvalt lühemaks kui eelmised, kuna rong väljus Verioralt juba nelja paiku. Sellesse päeva mahtus päris mitu kilomeetrit asfalti, mis omamoodi isegi oli tänuväärne (ma mõtlen just muulale, kelle ratas küll pärast pumpamist imekombel poole paremini hakkas veerema, aga siiski pehmes kruusas üsna visalt edasi liikus). Sihtpunkti jõudsime siiski 50 minutit varem ja loomulikult ei kavatsenud me seda aega raisku lasta. Zombikatele pisut ebaloomulikult asjalikke ja kiireid liigutusi tehes õnnestus selle ajaga käia ära lähedalasuvas järves ujumas ning süüa perroonil korralik lõunasöök (ikka turbod ja tee ja muu säärane).

Tagasiteel selgus, et rattaga sõitmine on meiemail populaarne ja üldiselt ei tahtnud kõik rattaga reisijad sugugi hästi ära mahtuda. Reisisaatja oli seejuures kahtlaselt morbiidse olemisega, aga puges kuidagi sellest labürindist läbi ja ohkas vaevumärgatavalt. Meil see-eest oli uskumatult hea tuju ja pisike rõõm vihma üle, mis hakkas sadama just siis, kui meie juba vagunis lebotasime.