KÄIDUD MATKAD

PAKRI 2008
PAKRI 2009
NAISSAAR 2009
NÕVA 2009
IDA-VIRUMAA 2009
PÕHJA-KÕRVEMAA 2010
OSMUSSAAR 2010
KARULA 2010
PAKRI POOLSAAR 2010
LAHEMAA 2010
KARULA MATKA- JA MUUSIKAÜRITUS 2010
AEGNA JA KRÄSULI SUUSKADEL. 20. VEEBRUAR 2011
SAKALA JA SOOMAA 5. AASTAAJA MATK 2011
KILINGI-NÕMME 2011
KIRDE EESTI TRIP 2011
PÕLVAMAA RATTAMATK AUGUST 2011
HIIUMAA SEPTEMBER 2011
KARULA OKTOOBER 2011
SOOMAA MÄRTS 2012
OHEPALU JUUNI 2012
PRANGLI AUGUST 2012
VALGAMAA RATTAMATK AUGUST-SEPTEMBER 2012
RMK MATKATEE SEPTEMBER-OKTOOBER 2012
JUMINDA TALVEMATK “STAR WARS CHRISTAMS SPECIAL” 2012 NOVEMBER 2012
VÕÕBU – AHULA MAI 2013
KEVO LOODUSRESERVAAT SEPTEMBER 2013
LOOSALU RABAMATK MÄRTS 2014
ŠOTIMAA SEPTEMBER 2014
IISAKU – SELI 2015
PORUNI – NARVA KARJÄÄR MAI 2016

———————————————————-———————————————————-——————————

Zombi Classic 2016: Poruni jõgi – Narva karjäär – Poruni jõgi

Millal: 13.05 – 15.05, 2016
Kus: Poruni jõgi – Narva karjäär – Poruni jõgi
Kes: Ivan, Külli, Bob, Daniel

Matkast lühidalt:
Kuna logistiliste muudatuste tõttu olime viimasel hetkel sunnitud minema matkale vähendatud koosseisus ja ainult 1 autoga, siis saabusime metsa ilma kindla plaanita ja plaanisime teha ringmatka Poruni jõe ja ürgmetsa piirkonnas. Saabusime hilja ja ööbisime kohe esimeses Puhatu lõkkekohtadest, mis on parklast kõigest 500m kaugusel. Järgmisel päeval, selle asemel, et suunduda itta Poruni jõe ürgmetsa rajale, läksime otse põhjasse, et vaadata kas ja kui kaugele pääseme Narva karjääri põlevkivi kaevanduste aladele. Selgus, et alad on vägagi ligipääsetavad ja ülipõnev on vaadata, kust ja kuidas meie elektrienergia allikas tuleb. Eriline maiuspala tehnikahuvilistele on hiiglaslikud sammuvad ekskavaatorid, mille tööd on võimalik takistamatult väga lähedalt näha. Tegime lõuna ühe väljavoolu settebasseini poolsaarel ja kaldusime itta, jõudes Narva jõeni. Siis pidime läbi soo ilma teeta sumpama piki Narva jõe kalda ja jõudsime Poruni jõe suudmeni, mida pidime ületama, kuna laager on teisel kaldal. Kuna jõgi on siin tublisti lai, mõtles Bob välja ehitada parve, millega sai kuivalt vedada üle meie varustuse; ise ujusime üle parve kõrval. Väga virgestav ja põnev seiklus.

Millega arvestada: Võimalik, et kohtate piirivalvureid, seega dokument kaasa. Poruni jõest põhja poole kaevanduste aladele pääsemine pole justkui ametlikult keelatud, aga väga end reklaamida seal ei tasu ja kindlasti pole mõttet kaevanduse servast alla ronida. Poruni jõe ainuke ametlik ületuskoht on 1. laagriplatsi juures, seal kus parkla. Laagriplatse on seal hulgaliselt, tasub vaadata seda kaarti.

Marsruudi ülevaade:
zombi_classic_2016.png
poruni_2016 (2)

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

“Me ikka veel oskame matkata”: matk Ida-Virumaa karude jälgedes

Millal: 08.05 – 10.05, 2015
Kus: Iisaku – Seljandiku metsaonn – Varessaare metsaonn – Seli soo
Kes: Ivan, Külli, Bob, Andre, Andrei, Ingrid, Marko

Matkast lühidalt:
Otsustasime, et vahepeal tuleb teha ikkagi üks õige pikk Eesti matk ka, seega Andre koostas päris ambitsioonika marsruudi – sellise kus ” tuleb raba, sügavat ja märga metsa, üle puutüvede turnimist ja ilma teeradadeta absoluutses võpiskus pikka maad komberdamist”. Tuleb tõdeda, et vahepeal olime tõesti mingis suvalises metsapadrikus üle kraave hüppamas (Bob siiski otsustas hüpata mitte üle vaid sisse ja seda korduvalt), kuid üldiselt oli ikkagi kõik üsna läbitav. Ilmaga vedas, nii et terve aeg oli kuiv; et oleks olnud soe – ei saa öelda. Esimese öö veetsime maaliliselt ilusas kohas asuvas Seljandiku metsaonnis, kust eelmine seltskond ilmselt äsja lahkus, kuna söed välilõkkes veel hõõgusid. Andrei veetis õhtu sisemisse kolde elu puhumas. Mina magasin pingi all, tore oli. Siis tegime ühe õige pikka päeva ja avastasime palju karude tegutsemisjälgi, k.a. märkimisväärses koguses karusitta. Päev oli päris väsitav, ja viimane lõik mööda sohu uppunud taluteed Varessaarde oli seetõttu ootamatult kurnav. Varessaare metsaonn on aga väga omapärane ööbimispaik eriti omapärase peldikuga, kuhu mahtumiseks peab püksid maas tagurdama. Kolmandal päeval läksime mööda laudteed üle Seli soo ja sõitsimegi koju tagasi.

Millega arvestada: Laudtee läbi Õpetaja soo on praktiliselt olematu. Seljandiku metsaonn on üpris kitsas, meie seitsmekesi mahtusime napilt. Veevõtuvõimalus seal puudub, v.a. Lõpe soo idaserval väike järveke. Vana talutee Varessaarde on väga soine ja võtab läbimiseks aega. Varessaares puudub veevõtuvõimalus. Meie jõime rabavett koos mingite ujuvate elukatega, kuid kuivemal ajal ei pruugi vett laukadest saada. Seli soo laudtee on väga heas korras ja läbitav suvaliste jalatsitega.

Marsruudi ülevaade:
Iisaku-Seli_marsruut

Iisaku_matk

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

Šotimaa: off-road Šotimaa rabades ja mägedes

Millal: 21.09 – 28.09, 2014
Kus: Fort William – Ben Nevis – Loch Treig – Spean Bridge
Kes: Ivan, Külli, Kristel, Annemarie, Marju, Jon, Bob, Daniel, Hanna, Aleks

Matkast lühidalt:
Matk kujunes meie seltskonna kõige massilisemaks välismatkaks, kus täiesti teadmata rajale asus 6 päevaks lausa 10 inimest. Startisime Briti välisportide mekkast Fort Williamist ja teise päeva õhtuks jõudsime meie esimese sihtmärgi Ben Nevise juures piisavalt kõrgele, et alustada tipu vallutamist, kuid kuna eksisime kohaga ja põhimõtteliselt kõndisime tupikuks osutunud orgu, siis seal ka ööbisime ja järgmisel päeval läksime ringiga ümber mäe, panime püsti baaslaager Ben Nevise ja mingi kõrvalmäe vahelisel seljandikul ning pärast lõunat vallutasime Briti saarestiku kõrgeima tippu! Tuleb ära märkida, et tegemist oli tõenäoliselt aasta kõige õudsema ilmaga Ben Nevisel, või vähemalt meile tundus nii. Igal juhul saime vaatamata normaalsele varustusele läbimärjaks ja tipult mitte midagi ka ei näinud. Järgmisel päeval õnnestus veidi puhata ja kuivatada asju mäe jalami juures asuvas kämpingus, kust liikusime lõunasse, mille peale kohaliku poe omanik kommenteeris, et “there is nothing there!”, ja me olime sellega napakalt ja rõõmsalt nõus. Ööbisime ühe iidse matmispaiga juures ja järgmisel päeval jõudsime täiesti müstilisse maailma – ehtsasse Šoti highlands’i – kus ümberringi vaid vaated otse Teie lemmikust fantasy-raamatust, majesteetlikud mäed ja orud, väga külmad jõed ja väga palju vihma. Ja inimeste asemel ainult lambad. Ja ei mingit teed, ainult puhas offroad mööda maastikut, mis on justkui mägine, aga samas läbinisti soine. Kogemus kujunes päris tõsiseks ja kohati närvipingeliseks eneseületamiseks. Ühel ööl jäime kurja tormi kätte, ja ainult puhtjuhuslikult sattus meie teele just sel ööl vana mõisa veidi kummituslike varemete juures keset raba seisev sajanditevanune onnike, mida vabatahtlikud enam-vähem korras hoiavad, ja seal saime tuule eest varjus puhata ja magada. Sedasi kolm päeva uhkes grupiüksinduses mööda mäestikku rännates jõudsime lõpuk Spean Bridge’i rongijaama, kust rong viis meid tagasi Fort Williami hosteli pesema ja kuivama, et juba järgmisel varahommikul kahe bussi ja kahe lennukiga tagasi Tallinna liikuda.

Millega arvestada: Šotimaa ilm on mõjutatud kahest komponendist: mägised olud + Briti värk, mis tähendab, et ilm muutub megakiiresti ja enamasti sajab. Mägedes on öösiti väga tuuline, millega arvestada telgi ja magamiskoti valikul. Matkata võib praktiliselt igal pool, kus pole otseselt keelatud, kuid lõkke tegemisega on lood segased. Ettevalmistatud kohti lõkke tegemiseks, kämpimiseks ja loomulike vajaduste täitmiseks, nagu Eestis RMK lõkkeplatsid, Šotimaa looduses ei ole. Igasugune transport on väga hästi organiseeritud, mis teeb kohapealse logistika suhteliselt mugavaks.
Marsruudi ülevaade:
Kokku distants: 69…73 km erinevate seadmete andmetel
Kokku tõus: 2710m
Kokku langus: 2638m

Marsruut Daniel GPSi järgi

vaata ka Google Earth

highlands_collage

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

Loosalu rabamatk: varajane hooaja algus Loosalu ja Keava rabades

Millal: 29.03 – 30.03, 2014
Kus: Lelle – Paluküla – Loosalu – Keava
Kes: Ivan, Külli, Andre, Kristel, Jaanus, Jon, Indrek, Birger, Kaidi, Raimo

Matkast lühidalt:
Lumeta talvel võib minu arust olla ainult üks pluss – varajane kevad, ja sellega kaasnevate tegevusalade varajane elluärkamine. Planeerisime matka läbi Loosalu ja Keava rabade arvestusega, et tõenäoliselt vett on väga vähe ja seega rabad on läbitavad. Loosalu raba laudtee esimene osa on kehvas seisus, ja Keava rabast oli plaanis läbi lõigata üldse ilma teeta, nii et veenappus oli kasuks. Kohale saime rongiga ja kulgesime mööda Oandu – Ikla matkatee masruuti üle Paluküla hiiemäe ja Loosalu rappa. Eesti suurima rabajärve – Loosalu järve –  juures ühines meiega ühtäkki Raimo, kes sportlikul kombel meie poolt juba läbitud distantsiga 3 korda kiiremini hakkama sai ja nii meile järgi jõudis. Teisel pool Loosalu raba ootas meid Loosalu lõkkekoht, kus veetsime ööd. Teine päev algas muda- ja kruusateedega kuni põneva soise metsasihi lõiguni, ja siis pärast lõunat põnevus jätkus Keava rabast läbilõikamisel ilma teeta, suundorienteermise võtteid kasutades. Sealt edasi jõudsime Keava linnusemäele ja kulgesime üle põldude Keava mõisakompleksini, vahepeal avastades lõpuks ka, kus asub Eestimaa Suvaline Punkt, ja olimegi kohal Keava rongijaamas, et koju siirduda.

Millega arvestada: marsruut kattub osaliselt RMK Oandu-Ikla matkateega, seega Lelle-Loosalu lõigu kohta saab sealt infot. Loosalu lõkkekoht on kena, kuid veega varustatud pole, vett saab võtta rabast vähem kui kilomeetri kauguselt. Loosalu raba laudtee seisukorda tuleb enne välja uurida nt. sealtsamast lõkkekoha lehelt. Pärast korralikku lumist talve ei pruugi need rabad olla läbitavad. Meie marsruuti korrata soovijatel tasub arvestada, et Keava rabas teid ei ole, läbilõikamine on omal vastutusel ja vastavate orienteerumisoskuste olemasolul. Kohale viib Elron.
Marsruudi ülevaade:

Marsruut minu silma järgi. Iwan.

Marsruut minu silma järgi. Iwan.

loosalu_matk (2)

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

Kevo Loodusreservaat: sügismatk üliilusas Soome tundras

Millal: 31.08 – 08.09, 2013
Kus: Sulaoja – Kevo jõe kanjon – Kenesjärvi, Lapimaa
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Jaanus, Daniel, Hanna

Matkast lühidalt:
Tegu oli meie seltskonna esimese ühise välismatkaga. Valisime Kevo kanjoni rada, kuna see on piisavalt kaugel, et pakkuda täiesti teistsugust loodust, samas piisavalt lähedal, et autoga ligi pääseda, ja on läbitav 5 päevaga, nii et ei pidanud liiga pikalt linnakohustustest eemal olema. Rajale saamine (ja pärast ka tagasitee) võttis 2 päeva, vahepealse öö veetsime Haapavuoris, kus asub lahe laavu. Pühapäeva (01.09) õhtuks jõudsime Sulaojale, laadisime bussi tühjaks ja viskasime varustus selga, ning seejärel viis vastavat teenust osutav kohalik matkajuht bussi minema. Et mitte jääda ööbima parkimisplatsi, kõndisime ca. 2km esimese laagrini ja veetsime oma esimese öö rajal. Hommik oli pilvine ja küllaltki soe. Esimene päev rajal kulges väljaspool loodusreservaati ja pakkus kohe esimestel kilomeetritel ilusaid vaateid, kuna kõndisime kõrgel voorel kahe järve vahel. Päeva lõpuks jõudsime laagrisse ühe järve kaldal, kus saime tuttavaks 4 Soome tüdrukuga, kellega pärast kõndisime vahelduva eduga koos terve raja läbi. Teisel päeval sisenesime loodusreservaati ja sukeldusime lõpmatusse tundrasse. Teoreeriliselt ei tohtinud seal marju korjata (ja üleüldse rajalt kõrvale astuda), kuid kuna mustikad ja pohlad olid lausa väljakutsuva suurusega, sõime ennast marjadest ogaraks. Sellist tegevust jagus matka lõpuni. Pärast lõunat jõudsime Kevo kanjoni algusesse, mis vapustas oma ootamatu grandioossusega. Õhtuni kõndisime kanjoni ääres ja õhtuks jõusdime ilusasse laagrisse kosega. Öö pakkus kirjeldamatut virmaliste elamust, kus taevas oli üleni värviline ja liikus tundra täieliku vaikuse saatel, mida meie õnnelik kisa vaid rõhutas. Järgmine päev oli üsna märg, kuid siiski ilma korraliku vihmata. Õhtut veetsime jõeäärses laagris, öö oli väga niiske ja udune. Neljas päev rajal kulges taas muudkui kanjoni servas ja oli kõige pikema teekonnaga, nii et kui laagrisse jõudsime, olid kõik väga väsinud. Eriti meeldejäävad olid viimased 800m laagrini, mis tundusid olevat lõpmatud, eriti Jaanusele, kellel oli suur vetsuhäda. Siin käisime ujumas (väga külm!!) ja siin sai meid kätte ka matka ainuke padukas. Hommik oli kuiv, soe ja tuuline, nii et sai edukalt kuivatada kõik eile märjaks saanud asjad. Viimase päeva teekond kujunes ootamatult kaljuronimismatkaks ja siis pakkus looduse vaheldust, kus kanjon hakkas taanduma laugemaks ja madalamaks ja tundra andis ruumi metsale. Päeva lõpuks jõudsimegi reservaadist välja ja parklasse Kenesjärvis, kus meid ootas sinna toodud buss.

Millega arvestada: marsruut ei kuulu kindlasti mitte algaja matkaja nimakirja, kuna on füüsiliselt üsna nõudlik ja nõuab ka väga head planeerimist. Kuna tegemist on täiesti asustamata alaga, siis ei saa vahepeal käia poes, samuti ei ole seal oodata mingit erilist abi, kui midagi peaks juhtuma. Isegi side on enamasti üsna kehv. Minna tasub umbes samal ajal, millal meiegi käisime, kuna siis on mõõdukad ilmad, ei ole putukaid ja võib näha ka kuulsat Soome ruskat, mis algab iga aasta septembri alguses. Pikkust on rajal omajagu: meie GPS näitas 61,4km, kusjuures kõrguslikult tuli 3,9km tõusu ja 4,1km langust. Rajal on küllalt peatuskohti, mis on väga hästi varustatud. Üldiselt on raja ja reservaati kohta palju infot, nt. siin lehel või lihtsalt googeldades, alati võib ka meiega ühendust võtta ja nõu küsida. Rajal tuleb mitmes kohas ületada Kevo jõgi, kus ei tasu loota bahillidele, vaid tagrem on minu arust tuua kaasa mugavad plätud või sandaalid, millega kivisel põhjal käia ja pärast kuivad saapad taas jalga panna. Rada on väga populaarne ja ei tasu loota, et olete rajal romantilises üksinduses. Kokkuvõttes, tegemist on väga ilusa rajaga keskmiselt kogenud matkajale, mis ei nõua küll erilisi oskusi (tegemist ei ole mägimatkamisega), kuid on füüsiliselt nõudlik ja eeldab head planeerimist, pakkudes vastutasuks tundrat, virmalisi, kanjoni vaateid ja kohalikku koloriiti saamikeelsete kohanimede ja porode näol.
Marsruudi ülevaade:

marsruut_kevo

kevo_collage_sm

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

Võõbu – Ahula: mõnus, klassikaline matk

Millal: 10.05 – 12.05, 2013
Kus: Võõbu – Matsimäe – Simisalu – Ahula
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Jon

Matkast lühidalt:
See matk oli sõna otseses mõttes ainulaadne: selline kombinatsioon, kus ilm on ilus ja ei ole sääski, juhtub Eestis heal juhul üks kord aastas, ja just selline asjaolude kokkulangemine saatis meid teekonnal läbi Kesk-Eesti rabamassiivide. Reede õhtul kõndisime Tartu maanteelt bussipeatuselt mööda kruusateid Matsimäe karjääri lõkkekohta, tee peal imetlesime ilusat Pühajärve telkimisala, kuhu peaaegu jäime ka ööbima, aga kokkuvõttes oli Matsimäe koht minu arust ikkagi lahedam. Õhtu oli väga soe ja me käisime Külliga esimest korda sel aastal ujumas. Hommikul tuli ilmseks Andre alter-ego – superkangelane Sleeping Bag Man! Suundusime Seli raba laudteele, mis koosneb sõna otseses mõttes lahtistest ja kohati vabalt ujuvatest laudadest. Keset raba, järvestiku vaatetorni juures kohtasime lahedat perekonda väikese lapsega, kes parasjagu piknikut pidasid ja jagasid suuremeelselt meiega pannkooke, brownie-t ja mingit arbuusilaadset toodet. Pärast seda läksime edasi, ja Seli järve juures läks asi käest ära – laudtee jupid vajusid peaaegu põlvesügavuseni rabavette ja enam vähem kuiva sokiga õnnestus sealt läbi minna ainult Andrel, teised kallasid saabastest vett välja Kollassaare talu juures lõunapeatusel. Lisaks sadas vahelduva eduga ka vimha. Jalatseid sai korralikult kuivatada lõkke juures Simisalu loodusmaja ülisuures hoovis. Maja ise on renoveerimise lõpp-staadiumis ja näeb väga vinge välja. See õhtu oli oluliselt külmem. Sõime makarone hakklihakastmega. Pühapäeval jõudsime Tammsaare talumuuseumini ja sealt Kodru raba laudteele, mis tundus alguses värske ja korralik olevat, kuid siis sai keset raba ootamatult otsa, ja me valmistusime eilsega sarnaseks seikluseks, kuid selgus, et vana laudtee, mille peale uus ehitatakse, vajus vette vaid mõned sentimeetrid, ja me pääsesime sealt ilusti Järva-Madisele. Järgnes kiire teekond Ahulasse, kus me ostsime kohalikust poest kogu alkoholi varu (ehk siis 2 gini) ja jäime Tallinna bussi ootama. Marsruudi kogupikkuseks kujunes kaardi pealt mõõdetuna 25,4km.

Millega arvestada: See on hea marsruut, mis on ühistranspordi poolt hästi teenindatav. Rada pakub rohkelt vaateid Eesti rabamaastikutele ja ka ilusatest lõkkekohtadest puudust ei ole. Küll aga tuleb arvestada, et Seli raba laudtee on päris halvas seisus – lauad vajuvad kohati väga sügavale vette, eriti Seli järve juures. Kodru raba laudtee on renoveerimisel ja ilmselt suvekuudeks saab sealt läbi mööda värsket korraliku rada. Simisalu loodusmaja on tasuline, kuid selle õues vaatetorni juures saab alati telkida ja vett kaevust võtta.
Marsruudi ülevaade:

voobu_aravete_wp_small

voobu_aravete_collage_WP

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Talvematk “Star Wars Christmas Special”

Millal: 15.12 – 16.12, 2012
Kus: Hara – Majakivi – Juminda
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Kristel, Eva, Jon

Matkast lühidalt:
Talvematk on selline huvitav nähtus, kus kõik toimingud ja tegevused on justkui samad, nagu tavaliselt, kuid veidi ebamugavamad ja külmemad, mis teeb asja kokkuvõttes päris keeruliseks. Jõudsime autodega Majakivi – Pikanõmme raja algusesse, kust käisime ilma varustuseta Majakivi juures (tohutult suur rändrahn!), ning siis juba kotid selga ja mööda rannikut Juminda neeme tippu. Metsa vahel oli täiesti ok, kõndides oli -7 juures täitsa soe ja mõnel isegi palav. Vahepeal sumpasime täiesti puutumata lumes, kuid õnneks mitte liiga kaua. Kui poolsaare tippu laagripaika jõudsime, oli selge, et enam väga soe ei hakka, sest puhus tugev meretuul ja kaasavõetud konservid jäätusid hetkega ära :D Sõime advendi puhul verivorsti. Anni üritas sooja saada puid lõhkudes, ja see nägi välja, nagu ta üritas need pooleks vajutada. Suurem osa seltskonnast magas telkides, Külli ja Ivan pugesid kuuse alla kilemajja. Andre sai homikul katsetada jäätunud kartuli kirvega lõhkumist. Oli äge.

Millega arvestada: Talvel on vaja, et kõik varustus oleks ekstra hea, eriti see, mis puudutab magamist. Õhutemperatuurid meie kliimas ja eriti mere lähedal tunduvad kehal kõvasti madalamad, kui number näitab, seda tuule ja õhuniiskuse tõttu. Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et paljud teed ja matkarajad võivad olla lumest puhastamata. Muidu on väga kauni loodusega ilus matkapiirkond omalaadsete vaatamisväärtustega. Majakivi juures tasub igal juhul ära käia, selleks on rajatud vastav matkarada.

Marsruudi ülevaade:

juminda_marsruut_wp

juminda_collage_wp

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Jalgrattamatk “Path of Zombie”

Millal: 31.08 – 02.09, 2012
Kus: Valga – Mõniste – Valga / Karula Rahvuspark
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Kristel, Jaanus, Mart

Matkast lühidalt:
Lõuna-Eesti pakub alati väga palju võimalusi matkamiseks väga erineval moel, nii ka jalgrattaga. Soovisime vältida asfaltteid ja peatuda ööseks võimalusel mõnda järve ääres, mis mõjutas oluliselt marsruudi valikut. Kohale saime rongiga ja jooksvalt jälgisime, mis tempoga liigume, et otsustada, kas sõita ringiga tagasi Valka või panna otse edasi Koidulani. Lõpuks tegime Karula rahvuspargile suure tiiru peale. Selline marsruut pakub kilomeetreid metsateid (kruusateed ja pinnasteed) ja vaatamata sellele, et loodus on enamasti kogu aeg samasugune, ei olnud tee tüütu või igav. Ööbida saab Karula rahvuspargis hulgaliselt esinevates RMK lõkkekohtades. Meie tee peale jäi ka vinge Kautsi metsaonn.
Soovitatav on varuda täpse kaardiga (nagu iga teise matka puhul). Kohale saab vana hea rongiga (Edelaraudtee). Ööbimiskohti uurige RMK kodukalt

Millega arvestada: olge valmis Lõuna-Eesti künklikuks maastikuks, mis võib valmistada kord-aastas-ratturile mõningaid raskusi. Pange tähele ka seda, et kaardil peenpunktiiriga tähistatud rajad ei pruugi olla läbitavad jalgrattaga, eriti kui peal on pakiraamikotid. Seda on soovitatav eelnevalt välja vaadata nt. maa-ameti kaardiserverist – kui rada on nende hübriidkaardil peal, siis tõenäoliselt on ta ikka laiem, kui lihtsalt loomajälg.

Marsruudi ülevaade:

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Prangli – lebotamise saar

Millal: 17.08 – 19.08, 2012
Kus: Prangli saar
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Bobjör, Marju, Liina

Matkast lühidalt:
Kuigi saartel on tõenäoliselt üleüldse kõige ägedam matkata, siis tegelikult piisavalt suuri saari, kus peal reaalset pikka matka teha, ei ole meie meres palju. Prangli on suuruselt täpselt selline, et tervele saarele oleks soovi korral võinud teha tiiru peale ühe pärastlõunaga, kuid meie tahtejõud jäi alla ootamatult suvisele ilmale, ja me saime hakkama vaid sellega, et uurisime nii umbes pool saart, ja seda 2 ööbimisega. Oli väga chill, ja esimene õhtu liivarannas vaatega Muuga sadamale oli tänu viinale kujunenud päris ebamaiseks kogemuseks, eriti Bobjöri jaoks.
Laevaühendust Prangliga opereerivad Veeteed, laev väljub Leppneeme sadamast. Prangli kodukaga tasub ka tutvuda.

Millega arvestada: Prangli saarega on püsiv laevaühendus ja laev käib päris normaalse graafikuga, aga tasub jälgida kellaaega, et saarevangi mitte jääda. Laev sõidab umbes tund aega. Pranglil on olemas pood, kust aga esmatarbeasju saavad osta vaid kohalikud, nii et leiba jms. varuge piisavalt mandrilt.

Marsruudi ülevaade:

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

Ürgmatk Põhja-Eesti džunglis

Millal: 15.06 – 17.06, 2012
Kus: Viitna – Tapa
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Kristel, Jaanus, Bobjör

Matkast lühidalt:
esimene ja kolmas päev olid matkapäevad nagu matkal ikka, aga teise päeva marsruut kulges mööda väga raskesti läbitavat maastikku, mis tõenäoliselt jääb selle matka kõige meeldejäävamaks osaks. Viitnale sõisime bussiga ning suundusime lõuna ilma suurimate probleemideta, v.a. tohutu hulk sääski. Teisel päeval aga murdsime läbi peaaegu täieslikult inimpuutumatu metsa ühe Kaitseväe Keskpolügoni suunas viiva voore seljas, mis lisaks lõppes sellega, et kaardil märgitud rabateed tegelikkuses polnud ja läbi raba pidi tegema suundorienteerumist. Pärast rasket päeva ööbisime Udriku suurjärve ääres ja kolmandal päeval kõndisime Tapale, kust rongiga koju tagasi.
Rongiaegu vaadake ikka ja jälle Edeleraudtee lehel, busside kohta näiteks siit ja KVKP tegevuse ajakava leiab siit.

Millega arvestada:
üliraskelt läbitav maastik voorel – inimpuutumatu mets olematu rajaga, kus liikumiskiirus kohati langeb alla 1km/t. Rabatee üle Udriku raba eksisteerib ainult paberil. Lisaks marsruut kulgeb mööda Keskpolügoni serva, kust võib kosta laskmisi, plahvatusi ja muud põnevat.

Marsruudi ülevaade:

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Viimase vee matk

Millal: 30.03 – 01.04, 2012
Kus: Soomaa
Kes: Ivan, Külli, Andy, Kristel, Marju, Bobjör + Kristeli sõber, kelle nime ma ei mäleta (piinlik)

Matkast lühidalt:
aasta 2012 matkahooaeg algas vähemalt meie jaoks Soomaa külastusega. Ise olin palju kuulnud eelmise aasta Zombitripperite Soomaa matkast palju põnevat, kuid ise sinna ei jõudnud, niiet kuna oli teada, et Soomaal on veel viimaseid päevi kõrge vesi, tahtsin väga sinna minna. Kuid matk algas Soomaa asemel hoopis Saeveski metsaonnis, kuhu reede õhtuks jõudsime ja kus veetsime ka esimese öö. Tuleb märkida, et see onn on kuidagi võluv, seal oli hästi meeldiv viibida isegi vaatamata sellele, et maja soojaks kütta meil ei õnnestunud. Järgmisel päeval käisime läbi onni juurest algava Saarjõe õpperada (ca 8km), keskmise läbitavusega kõrge sulavee tõttu. Rada on mitmekesine ja varustatud infotahvlitega, väärt käimist.
Laupäeva õhtuks jõudsid kohale ka Andy ja Kristel, kes tõid meile õhtusööki ja kooki :). Pühapäeval suundusime autodega Kõrtsi-Tõramaale, kuhu pääsemiseks pidi muuseas sõitma autoga läbi üleujutatud tee, kus vesi ulatus keskmise sõiduauto usteni ja vool kippus rehvide pidavust ära röövima. Üritus kulmineerus kanuusõiduga üleujutatud Soomaal, jäämurdmise ja metsaorienteerumisega kanuudel – tõeline viienda aastaja kogemus!

Millega arvestada:
Saeveski metsaonn on tasuta ja võib nädalavahetustel olla populaarne, kuid mahutab 20-30 inimest ja seal kehtib igaüheõigus. Kindlasti tutvuge ka teiste Sakala puhkeala objektidega. Soomaale minnes tuleb jälgida vee taset, kuna kõrge vesi võib lõppeda sama kiiresti, kui alata. Lisaks on see populaarne nii sise- kui välismaaturistide seas, seega broneerige kanuud õigeaegselt!

Marsruudi ülevaade: Saarjõe õpperada

Ivan.

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Hiiumaal tuuli püüdmas

Millal: 23.-25.09, 2011
Kus: Hiiumaa
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni

Matkast lühidalt: Matk saarel on alati kuidagi ägedam kui mandrimatk, kuna saarel tekib tõelisem tsivilisatsioonist eemaloleku tunne. Samas tuleb väga konkreetselt sõltuda üleveost ja ilmaoludest.
Otsustasime seekord kindlasti autod maha jätta ja sõitsime Tallinnast Kärdlasse bussiga. Hinna sees on siis ka praamipilet ja muresid sellevõrra vähem. Reis kestab muidugi päris kaua, kuid see-eest on üheskoos bussis ja laevas loksuda päris tore. Kohale jõudes kasutasime minu hea tuttava abi – ta tuli meile nimelt oma suure autoga järgi (sinna siis õnneks mahtusid meile lisaks kõik need suured kotid) ja lasime end viia meie jalgsimatka alguspunkti (Kõrgessaare sadam). Tagasitee kujunes vastavalt ka samasuguseks – auto võttis meid lõpp-punktist (RMK Ristna looduskeskus, Kalana) peale ja viis Kärdla bussijaama.

Ehkki meie marsruut kulges peaasjalikult mööda rannikut, kus oli ka väga tuuline, oli varasügisene Hiiumaa väga kaunis. Palju sai käidud liivasel pinnasel, mis väsitas jalgu rohkem kui tavaline metsatee. Samas ei saa merevaatest vist kunagi küll, eriti sellest, mis avaneb Kõpu poolsaarel. Lained ja loojang neisse. Seened. Sammal. Õhtune väga vahva peatuspaik Hirmuste lõkkekohas, kus korjatud seenematerjal läks kohe pannile. Pann läks omakorda omapärasele kiviahjule, mis asus lõkkekohas asuvas katusealuses.

Millega arvestada: Kindlasti tuleb arvestada, et reis on saarele alati kallim kui mandril kuhugi rongiga loksuda. Arvestada tuleb ka ilmaoludega – väga tugeva tormiga ei taha veesõidukid hästi sõita. Teisalt on Hiiumaa võrratult ilus ning ka hubaseid RMK ööbimiskohti on seal mitmeid, mis kõik on väga hästi hooldatud. Ööbimiskohti uurige RMK kodukalt

Marsruudi ülevaade: eem. palun abi

Külli

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Sügavaimad koopad, sügavaimad metsad

Millal: 16.-17.07, 2011
Kus: Kohtla-Nõmme, Poruni jõeorg, Peipsi rannik
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Kristel, Bobjör, Marju

Matkast lühidalt: et aus oleks, tuleb kohe ära märkida, et tegu polnud tegelikult matkaga, vaid toimus RMK pereüritus Eesti kaevandusmuuseumis, kus korraldamisele lõid kaasa Anni ja Andre ning ülejäänud rahvas sõitis kohale toetustiimiks ja siis vahepeal jõudsime teha ka lahedat öömatka Eesti kõige ürgsemates metsades – Poruni jõeorus, kus tunne on tõsiselt metsik ja öösel veel eriti. Mets on tihe ja vaikne, inimtegevusest pole jälgegi ja tumedast veest kohati kostab mõne veelooma kiire “plaks”. Kindlasti väärib see piirkond sügavamat avastamist.

Millega arvestada: Poruni jõgi kulgeb läbi Alutaguse metsamassiive, kus mets laiab nii kaugele kui silm ulatub. Piirkond on mõnes mõttes raskesti ligipääsetav, sest kuna mets on tohutu, raske on korraldada marsruuti läbi kõige tihedamate ja ürgsete piirkondade nii, et kuskile piisavalt lähedale saaks autoga. Kuid kasvõi sellised üksikud seiklused, nagu lühike matk Poruni jõe matkarajal, on väga muljetavaldavad.

Marsruudi ülevaade: kuna ei toimunud mingid väga tõsist matkamist, märkin lihtsalt, kuskandis umbes see Poruni metsarada on:

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Vihm, päike ja mets

Millal: 17.-19.06, 2011
Kus: Laiksaare, Kilingi-Nõmme, Nigula raba
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andrei, Kristel, Jaanus, Bobjör, Indrek

Matkast lühidalt: Tegelikult oli selle matka planeerimine üks kõva pähkel. Vaatamata sellele, et loodus on siin selline Eesti keskmine, maastik on läbitav, õues on suvi, rajad kulgevad läbi majandusmetsa… ja see ongi takistus. Kui me matkale eelneval nädalavahetusel Seiklusjutudes istudes piirkonna kaarti lahti võtsime, vaatas meile vastu lõpmatu majandusmets oma sirgete, kilomeetripikuste (ja igavate) metsasihtidega. Ja kuigi piirkonnas on ka mitu põnevat raba, ei õnnestunud neid kuigi hästi linkida meie peatuspaikadega, mida tegi keerulisemaks ka see asjaolu, et erinevad inimesed pidid meiega liituma erineval ajal ja erinevates kohtades. Lõpuks kujunes matk ka mitte eriti suviseks, kuna esimesel päeval pärast starti RMK Laiksaare kontori juurest sadas terve päev tugevat vihma, mille vastu kõik Gore-Texid ja vihmakeebid abituks osutusid.
Selle eest ärkasime järgmisel hommikul toreda päikselise päeva kätte ja päikesesoojas õnnestus ära kuivatada kõik eelmisel päeval läbivettinud asjad. Pärast seda asusime teele, mis koosnes osaliselt nendest samadest metsasihtidest, kuid üritasime otsida ka põnevamaid radasid läbi tiheda metsa.Teise öö veetsime Kilingi-Nõmme külje all väikese metsajärve kaldal, kus mõned käisid ka ujumas. Järgmisel päeval tegime autoretke Nigula rabale, kus on üks väga tore õpperada läbi raba ja ürgmetsa.

Millega arvestada: Eks arvestage selle sama asjaga, et kuigi loodus on piirkonnas tore, pädevat ja huvitavat matkamarsruudi on üsna raske kokku panna. RMK ööbimisvõimalusi on Edela-Eestis küll palju, kuid need koonduvad enamasti rohkem mere äärde. Täpsemalt uurige Pärnumaa puhkeala objekte.

Marsruudi ülevaade: ausalt öeldes, ei mäletagi enam, oli lühike ja suhteliselt kaootiline. Piirkond on igal juhul see:

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Osmussaar – lammaste maa

Millal: 28.-30.05, 2010
Kus: Osmussaar
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Jaanus

Matkast lühidalt: Osmussaar on ka selline mõnusa suurusega saar, mida annab kahe päevaga täiesti läbi ja lõhki uurida, ja õnneks seal on ka mida vaadata. Strateegilise positsiooniga saar omab rikkaliku sõjategevuse ajalugu, alustades kasvõi sellest, et Skandinaavia legendide järgi on just siia maetud sõjakas härra Odin (rootsikeelne saare nimi “Odensholm” – Odini haud). Nii sattusid ka meie tee peale mitmed tsaari- ja nõukaaegsed sõjalised objektid, mis omal ajal kas Peeter Suure merekindluse või mõnda hilisema kaitsesüsteemi koosseisu kuulusid. Nendest põnevaim on saare Lääne rannikul paiknev kõrge tulejuhtimistorn, kuhu saab otsa ronida mööda väga ekstreemset redelit. Kuid mida saarel kõige rohkem kohtab on lambad. See on täielik lammaste maa: saarel elavad väga vähesed inimesed, kes lasevad oma lammastel vabalt hängida ükspuha kus, nii et need jooksevad seal, justkui metsikud mustangid, metsades, niitudel ja põldudel ja vahest tulevad ka matkajate laagrisse uudistama.

Millega arvestada: Osmussaare ühendus mandriga on pisut segane. Liinilaev sinna vist ei käi, kuid vedajat leida ei ole keeruline, abiks näiteks Osmussaare Reisid. Saarel puudub veevarude täiendamise võimalus, seal elavad inimesed ei pruugi olla kodus või ei pruugi vett anda, nii et tooge kogu vesi mandrilt. Osmussaar asub kaugemal mandrilt, kui nt. Pakrid, ja on rohkem avamerel, nii et peab teadma täpse ilmaprognoosi, et olla kindel, et paat saab merele minna.

Marsruudi ülevaade:

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Matk enne matka ehk Põhja-Kõrvemaa

Millal: 8.-9.05, 2010
Kus: Aegviidu – Liiapeksi
Kes: Ivan, Külli, Andre, Andy, Jaanus

Matkast lühidalt: see matk sündis erakordselt spontaanselt. Mai kuu sisse oli planeeritud Osmussaare matk, ja seda ei juhtu just tihti, et ühel kuul võtavad Zombikad ette 2 matka, kuid tol aastal oli selline ilus kutsuv kevad, ja otsustasime, et teeme “soojenduseks” ühe minimatka ja läksime viiekesi Põhja-Kõrvemaale. Hoolimata minimatka staatusest, pakkus marsruut meile tõeliselt korralikku kilometraaži ja kohati raskendatud maastikut. Kuid üldiselt on Põhja-Kõrvemaa teenitult üks populaarsemaid matkapiirkondi – oma metsade, järvede, voorede ja soodega pakub ta vaatamisväärset ja vaheldusrikka marsruuti, lisaks on sealetes metsmassiivides päris tihe pinnasteevõrgustik ja ka hulgaliselt ööbimisvõimalusi.
Matka soundtrackiks kujunes tundmatu linnu laul (liigitasime seda looma “harilikuks tüütuks linnuks”) ja hilisõhtul ka Keskpolügoonilt kostunud suurtükituli.

Millega arvestada: Põhja-Kõrvemaa on väga hästi ligipääsetav nii lõunast (näiteks rongiga Aegviitu) kui põhjast (hulgaliselt busse Narva maanteel), kuid nende transpordisõlmede vahemaa on ikka korralik, nii et arvestage tõsise päevakilometraažiga, või varuge aega. 2 ööbimisega on ala kergesti läbitav. Meie käisime 1 ööbimisega, ja seepärast pidime natuke rutama. RMK pakub Põhja-Kõrvemaa puhkealal palju kohti, kus hängida-puhata, lisaks on Aegviidul külalislahke looduskeskus igasuguste näitustega.

Marsruudi ülevaade: kuna blogi formaat üldiselt ei soosi vertikaalseid pilte, panen ühe ülevaatliku pilti, kus see umbes toimus, matka marsruut suures resos on tekstist paremal ja klikitav.

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Sinna, kuhu meri juhatab

Millal: 20.-22.11, 2009
Kus: Aseri – Ontika
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Andy, Eret, Indrek

Matkast lühidalt: Ida-Virumaa retk Aserist Ontikasse oli raske. Tegelikult, tõenäoliselt üks meie raskemaid retki üldse. Kuigi Novembri ilm oli tol aastal minu meelest isegi soojem, kui Oktoobri oma, üritas meid terve tee peatada selline nõme peen vihm, mis ei ole isegi nagu vihm, vaid rohkem nagu mingi udutaoline tolm, mis näkku pritsib ja kõike ühtlaselt halliks teeb. Me liikusime mööda mererannikut otse itta, lastes merel olla meie giid. Lained olid kogu tee meist vaid mõned meetrid vasakul, paremal katkine kõrge rannik – kõik hallides toonides – pilt, mis teisel päeval hakkas juba kergelt pähe. Esimeses laagripaigas läks meil vähemalt tund aega, et lõket põlema saada, ja naljakas oli vaadata, kuidas me üritasime asju lõkke kohal kuivatada, kui samal ajal sadas vihma. Sellel matkal sündis ka üks meeldejäävamaid ööbimisi: nimelt pärast mitme poripõllu ületamist ööpimeduses leidsime me midagi, mis meenutas metsatukka, ja panime oma katus sinna püsti, et hommiku valguses avastada, et me magasime täielikus porikraavis, metsatukk koosnes nii umbes 10 puust ja 10 meetri kaugusel voolas ülijärsult kallakult alla peenike oja.
Matk kulmineerus Valaste vaateplatvormilt laskumisega, mille läbiviimiseks oli ilmataadilt luba saadud ja ilm läks selleks ajaks igati ilusaks.

Millega arvestada: Vaatamata Ida-Virumaa kohta kehtivale eelarvamusele, olid inimesed, keda me kohtasime, kõik väga sõbralikud ja abivalmsad. Marsruudi planeerimiseks pole võimalusi kuigi palju, sest tegu on enamasti põllumajandusmaadega, samuti ei ole seal kuigi palju ametlikke lõkkekohti. Valaste sillalt ei saa ka enam laskuda, kuna see suleti ja väidetavalt lammutatakse.

Marsruudi ülevaade:

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

 

Tormimatk, kus tormi ei sündinud

Millal: 08.-11.10, 2009
Kus: Peraküla – Põõsaspea ja tagasi
Kes: Ivan, Külli, Andre, Andy, Eret, Kristjan, Indrek

Matkast lühidalt: See matk oli kilometraažist lühike, kuid ajaliselt pikk, ja kuidagi minu jaoks üks meeldejäävamaid. Tegu oli Oktoobri kuuga ja ilmaks lubati “tugevat vihma, võimalikult ka lörtsi”, kuid reaalselt sadas veidi vihma kõigest paar tundi, muul ajal paistis peaaegu suvine päike. Meri oli küll tormine ja teine ööbimine Põõsaspea neemel oli tuule tõttu kujunenud külmaks kogemuseks, eriti kurnav oli see, et laagripaika jõudes polnud meil õhtusöögi materjali, sest seda pidid tooma Kristjan&Co, kelle tulek jäi hilja peale. Nad heastasid oma hilinemise sellega, et tõid meile tuulise mere äärde ajhusooja pizza, ja see oli suure tõenäosusega üks parimaid, mida nii mõnigi meist on elus saanud.
Loode Eesti loodus pakub matkajale toredat männimetsa, hulgaliselt pärandkultuuri objekte ja ööbimiskohti, ning – mis kõige tähtsam – merd. Muidugi ka teised veekogud väärivad külastamist, kohalikud järvekesed on peaaegu sama võluvad, kui Nõva liivane mererand, ja vesi nendes läheb suvel väga soojaks. Meie matk kulges muuseas ka Allikajärve ehk Tantsujärve lähistel, kus külastasime ka ühe piirkonna kaunimaid paiku – järve pooleks jagava poolsaare, millel, nagu mulle tundub, on oma täiesti kordamatu ja peaaegu maagiline aura.

Millega arvestada: Piirkond on väga hästi ligipääsetav ja matkamiseks on siin kõik olud ideaalsed – olemas RMK infopunkt, tähistatud rajad ja lõkkekohad, katusealused, vaatetornid, kaunis liivarand, linnuvaatlustorn jne. – aga kõik see meelitab suvel hulgaliselt puhkajaid, seega võib olla parim aeg piirkonnaga tutvumiseks on sügis. Nõva puhkeala on Tallinnale kõige lähemal olev tõeline eemal-olemise kogemus. Päris kindlasti külastage RMK Nõva looduskeskuse Perakülas – meie saime seal uskumatult sooja vastuvõttu koos sama sooja teega.

Marsruudi ülevaade:

Ivan

———————————————————-———————————————————-——————————

Pakri saarte punkrock

Millal: 19.-21.06.2009
Kus: Pakri saared
Kes: Ivan, Külli, Andre, Anni, Eret, Kristjan, Elen, Jürgen

Matkast lühidalt: Esimene zombitripperite “põhikoosseisu” matk viis rändajad “tagumisele”, kahest saarest väiksemale Suur-Pakrile. Väike-Pakri saart väga palju avastada ei jõudnud, kuid käisime sealt esimesel ja viimasel päeval siiski kiirelt läbi ning veetsime viimase öö sadama lähistel. Öö oli sedavõrd kaunilt udune ja soe, et Ivan lahkus mõneks ajaks seltskonnast sõnadega: “Ma tõmban nüüd uttu.” Seikluse suurimaks mälestuseks jäi kahte saart ühendava enamjaolt ära põlenud silla ületamine. Puidust sajakonna meetri pikkusest sillast, mis oli algselt kõlblik ka tankidele, olid alles vaid riismed ning raskete kottidega tuli kuidagi üle saada ka paari meetri laiusest veetakistusest. Selle tarbeks olid Andrel kohe kotis köied ja karabiinid!
Pakri saared on mõneti uskumatud – kadakate vahel ja kaunite kiviste randade ääres vedeleb hunnikute viisi roostes sõjatehnikat. Saare põhjaosa ilmsestavad lagedad ning klibused loopealsed, mis on peaasjalikult tekkinud aktiivse pommitamise tulemusena. Saare lõunaosas on eelmise vabariigi aegsete külade varemed, mis on kummalisel kombel jäänud puruks pommitamata. Elamus on mõnevõrra kummastav, kuid mõneti ka lummav, eriti kui käia vanal kalmistul, mis on viimased 70 aastat olnud hooldamata. Enamustest majadestki on alles vaid vundamendid või alusmüürid, kuid külatänavad on sellegipoolest täiesti hoomatavad.

Millega arvestada: Kuna 2010.a. seisuga elab Väike-Pakril (esimesel) ainult 2 püsiasukat, tuleb enamus joogivett endal kaasa tassida, seda eriti Suur-Pakrile, kus pole muid võimalusi veevarude täiendamiseks. Ametlikke lõkkekohti seal samuti pole. Lõkke tegemisel tuleb olla ettevaatlik, kuna saare pinnas peidab endas suure tõenäosusega ikka veel Nõukogude armeest maha jäänud aktiivseid lõkkekehi. Saartele prügi jätmine ei ole lubatud, saarel ei ole prügikaste!

Pakri saartel korraldab külastust ja organiseerib ka ülevedu Pakri Saarte Arendamise Sihtasustus. Vaata  Pakrisaared.ee

Marsruudi ülevaade:

Ky, Andre, Ivan.

Advertisements
Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.