Annemarie

Ma poleks ealeski uskunud, et hakkan matkama. Ja kõik, kes mind tundsid, poleks samuti seda uskunud.

Aga juhtus see, mida võiks nimetada eluks. Ma kohtusin ühe inimesega ja see kohtumine muutis mind suunas, mida poleks osanud ette arvata. Ta viis mind matkale Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Ma laenasin kokku varustuse, läksin, proovisin ja vaimustusin.

Ja nüüd olen ma parandamatu matkaentusiast. Ma ei oskagi nii täpselt öelda, mis mind matkamise juures paelub. Mulle meeldib teeloleku tunne. Meeldib see, et kõik mida inimene elutegevuseks vajab mahub ühte seljakotti. See, kuidas saabud õhtul täiesti võõrasse paika ja mõne tunniga muutub see juba koduks. Ja see kuidas järgmisel hommikul sellest samast kodust jälle üks täiesti tundmatu paik saab.

Aga mulle meeldib ka see eneseületuse ja hakkamasaamise tunne. Sest aeg-ajalt tundub veel mulle endalegi täiesti absurdne, et ma tõepoolest matkamisega tegelen. Sest tegelikult meeldib mulle väga olla soojas ja kuivas kohas, lugeda mõnd tõeliselt head raamatut, kududa, end pimedas kinosaalis kerra tõmmata ja nagu ilmselt enamikule naissoo esindajatest meeldib ka mulle end üles lüüa ja tõelise naisena tunda.

Peale selle kõige on minu elus veel paar olulist asja – ashtanga jooga ja lindy hop. Aga sellest kuskil mujal, mõni teine kord.

Tegelikult on see on vist tasakaal, mis mind üle kõige huvitab. Õigemini selle saavutamine ja hoidmine. Matkamine, jooga, tantsimine ja sinna kuskile vahepeale mahtuv igapäevane tööelu on päris parajad segajad selle tasakaalu saavutamise juures. Ja ju see nii olema peabki!

Matkapositsioon: kontrollsõimaja – sõimamiseks alati valmis!

Vingeim matkavarustus: piitsahääli tegev äpp – kasutan seda oma töös (kontrollsõimajana) igapäevaselt ning soovitan soojalt teistelegi sõimamisele (või muudele tegevustele) pühendunud inimestele!

Elumoto: siinkohal tsiteeriksin Artur Alliksaart – ei ole paremaid, halvemaid aegu/ on ainult hetk milles viibime praegu