Kaunil varasel kevadhommikul tuli üks arhitekt oma koduuksest välja. Taevas helendas roosalt. Überfunktsionalistlikud lendavad kuubmajad olid absoluutselt mustad. Kaugel kirdes oli näha, kuidas Talsinki sillalt juba tormasid Uus-Lasnamäe Prismasse esimesed põhjanaabritest alkoturistid. Veel lõpetamata Kolmanda Ringtee ristmikule hakkas juba tekkima ummik. Arhitektil oli hea meel – ta ei pea sõitma selles suunas. Arhitekt sõidab bussiga hoopis Kesklinna, kus jalutab veidi aega mööda lõputuid jälakäijate tsoone ja vaatab mitmendat korda uut orgaanikat kunagise Solarise krundil. Arhitektile ei meeldi orgaanika. See on võlts ja imiteerib loodusest võetud inspiratsiooni. Mõeldes loodusele aga jõuab Arhitekt järeldusele, et õige aeg on käes. Ja ta lähebki, – mööda avarat jälakäijate Rävalat, pööraste ja absurdsete uusjuugendlike pilvelõhkujate vahel, kuni Ülemiste Superjaamani, kust kiirrong viib ta sinna, kus päike ja kuu ei looju, kus saab teha lõket, süüa pizzat ja mõelda. Turismitaludest, alkoturistidest ja Ringteest võimalikult kaugele. Sügavale Eesti metsa.
Olen arhitektuuritudeng. Zombidega koos alates Juunist 2009. Matkadel olen “lõkkemees”. Noh, muid asju teen ka.
Matkapositsioon: lõkkemees
Vingeim varustus: matkasaapad
Elumoto: parem mõnikord kukkuda, kui kunagi mitte lennata
Zombitrippers 
Ma ei tea miks, aga mulle tuli esimese asjana meelde Huxley ja “Brave New World”. Minu siiras lugupidamine teksti eest.
ma ei ole selle teosega kahjuks tuttav. Aga kunagi nooruses võtsin ma osa ühe noorte autorite klubi tegevusest, nimega “Noored ja vihased”. (Analoogia kuulsa Inglise luuletajate rühmaga “the Young Angry”)
Nii et vähemalt nime järgi see Brave New World mulle sobib.
Aitäh minu tagasihoidliku ankeediga tutvumise eest.