Lahemaa 2010

Osalejad

Andre Kaur
Annemarie Rammo
Andrei Mitt
Kristel Lepik
Külli Tedre
Ivan Gavrilov
Kristjan Maasalu
Jaanus M0sovski

 Reisikiri © Külli Tedre 2010

Võtan endale vabaduse kirjutada ise selle matka reisikiri ja seda põhjusel, et ma olin üks kahest inimesest, kes matka algusest lõpuni kaasa tegi ning samas ka meist kahest kindlasti kainem oli.

Tähelepanu – matk ainult organiseerimis-proffidele!


Viitna-Vainupea matka juures ei saa märkimata jätta organiseerimise kõrgemat pilotaaži. Sellest kõnelevad ka märkimisväärsed 73 postitust antud uudise all siin kodulehel, mis on kõigi aegade rekord. Palju õnne!

Nimelt oli vaja lahendada oluline logistikaprobleem, mis seisnes selles, et igal inimesel oli vaja matkale jõuda eri suunast erineval ajal (loe: sealhulgas erineval päeval) ning mõnes mõttes kehtis see ka lahkumise kohta. Ivan sai tulla alles laupäeval ja alguses kaalusime isegi varianti, et see võiks toimuda otse Tapalt. Ära sõitma pidi ta seevastu juba pühapäeva hommikul. Lena ja Anni pidid kooli/töö lõpetama reede pärastlõunal, Kristel aga oli hoopiski reedel 9ni õhtul Tartus. Samas tahtsid kõik ikkagi kolmepäevast matka…

Olgu ka öeldud, et matkale „registreerunutest“ paar tükki lõpuks siiski kohale ei jõudnud. Kõigepealt jäi haigeks Kristjan, siis avastas Lena, et tal on palju õppida, ning seejärel haigestus Indrek. Kristjan siiski imeväel paranes, igatahes haige kohta nägi ta laupäeval päris hea välja. Isegi kärbseseent tarbis. Niisama, huvi pärast.

Lõpptulemus oli keerulise mõttetöö ja logistikaproffide oskusliku korraldamise vili  – Külli ja Andre asusid reede hommikul bussiga Viitna poole teele. Kahekesi. Teekond Võsule kestis lõbusad 15 km.  Andy sooritas rüütelliku etteaste ning sõitis Kristelile Tartusse järgi. Mida nad seal teepeal ehitasid, jääb kõigile saladuseks, aga Võsule kohale jõudsid nad alles öösel pool kaks.

Jaanuse hädad algasid juba reede päeval, kui tema auto ära osta lubanud venelane ei võtnud ühendust. Seejärel üritas Jaanus Võsule orienteeruda  viimase bussiga, millest ta planeerimatult maha jäi, kuna bussijaama lähistele tselluloosi mäele olid ootamatult tekkinud parkimist keelavad märgid. Olgu, mõtles Jaanus, ma tulen autoga! Ja hakkas sõitma… kuni tema auto katki läks.. Seega saabusid kõik ülejäänud  Ivani ja Kristjani autos laupäeva hommikul. Ei saa mainimata jätta Ivani pettumust, et talle lubatud kahe naise asemel tuli tema autosse hoopis üksik Jaanus. Elu on karm.

Reede. Seened…?..!… O_o

Reedene päev oli suviselt soe. Madalavõitu päike kuldas meie teekonda, mida vahelduse mõttes oli täitsa tore kahekesi tammuda. Ühe kena jõe kaldal võtsime me Andrega päikeselises kohas platsi sisse ja avasime kaks õlut. Suure osa teekonnast lonkisime metsa all ja õppisime seeni tundma. Rohkem muidugi selles mõttes, et mina küsisin: „Aga mis seen SEE on?!“ ja Andre vastas.

Seeni me mitte ainult ei vaadelnud, vaid ka korjasime. Mõnusaid erinevat sorti puravikke leidsime rahuldavas koguses, kuid hing jäi kripeldama sirmikute peale. Pärast Andre pajatusi sirmikutest, mida nad Anniga nende sügismatkal maiustasid, läksin ma kadedaks ja suhu tuli mälestus selle suurepärase seene hõrgust maitsest. Ei läinud aga kaua, kui meist paremale hakkas tekkima sobiv võsa, kus Andre sõnul võiks sirmikuid olla küll. Võluväel kerkisid lehtede vahelt välja kolm mõnusat sirmikupoissi. Ma olin ekstaasis.

Laagripaika jõudsime veidi pärast seitset ning oli juba hakanud hämarduma. Head õhtuvalgust ära kasutades roomasin veidi kraavipervel ringi ja pildistasin voolavat vett. Andre pani samal ajal paja tulele ning me otsustasime teha päeva esimese söögi. Naljakas, kuid kordagi teekonna jooksul ei olnud me nälga tundnud. Ehk olid minu puhul süüdi need kaks kaasa ostetud pirukat.

Viisakalt laua ääres makaronirooga ja võikusid tarbides jõudis meile kohale, et midagi on valesti. Nimelt oli läinud märkimisväärselt külmaks ja pimedaks, meil aga polnud lõketki. Asusime seda viga kohe parandama ja mõtlesime, et küllap need Andy ja Kristelgi varsti tulevad. Midagi muud kasulikku polnudki parasjagu teha ning õudusega avastasime me äkki, et meil pole tilkagi alkoholi!

Palju aega saime mõlemad kulutada puude raiumisele, õppisin minagi üht-teist! Siis seletas Andre, kuidas tähtede järgi põhjasuunda määrata ning kuidas kasutada kompassi. Suurjuhi kohustus on vajalikud teadmised enne lahkumist oma jüngritele anda, seega see oli temast äärmiselt kena.

Seejärel saabus õhtu nael! Asusime lõkke peal seeni küpsetama, ajades nad puust vardasse, mis oli sinna maha jäänud Andre ja Anni nädalatagusest matkast. Puravikud nägid vardas lõkke punakas valguses välja toretsevad ja ahvatlevad. Soolaga maitsestatuna mekkisid nad märksa paremini kui see kiir-pasta-carbonara, mida me ennist kinni pistsime. Õhtu oli peaaegu täiuslik.. kuni mul hakkas vältimatult halb ja ma kerge seenemürgituse sain. Andre oli unustanud mainida, et pomerantspuravik võib osadel inimestel toorelt tarbituna põhjustada kerget maoärritust.

Midagi kerget siin minuarust ei olnud, aga pärast 20. korda oksendamist sai mu magu loputatud. Selleks ajaks kui Andy ja Kristel lõpuks saabusid, ei võtnud neid seega vastu mitte just kõige kaubanduslikuma välimusega delegatsioon. Seevastu jõin ma ära praktiliselt kogu Andy pohlavee, loomulikult ikka selleks, et see siis välja oksendada. Pärast korralikku söetablettide tarbimist käis profülaktika mõttes võsas oksendamas ka Andre, kuigi ta väitis, et paha tal küll ei olnud. Hah, wtf.  Öö klaabus oli kõigest hoolimata mõnus ja värske ning hommikul tajusin vaid kerget tudisemist.

Laupäev. Öös on asju.

Ivanis meie öised oksendamisjutud mingit usaldust seente vastu ei äratanud, seda enam, et ta neid ka muidu ei salli, kuid sellest hoolimata sundisin ma teda maitsma sirmikut kui maailma parimat seent. Et ma aga oma soovi serveerimiseks Ivani privaatselt kõrvale kutsusin lausega: „tule siia, me peame rääkima..“, ja et talle tundus, et sellele järgneb: „..ma olen rase“, tundus sirmiku proovimise jutt sellise kergendusena, et ma sain ta hõlpsasti nõusse. Seega algas meie ühine hommik suure sirmikupraadimisega võis, millele järgnes autode transport lõpp-punkti ja alguspunkti vahel, poes õllevarude täiendamine ja muud ettevalmistused matkaks.

Matk kulges põhiosas läbi kaunite metsade, kus pildistajad said täis oma pildistamishimu, sõdurpoisid said täis oma sõjamängude mängimise isu, pornomees sai täis (kuid kas sai?) oma kanepi-isu ja kõigi matkaliste kõrvad kuulsid mõistagi hulga uusi põnevaid ropp-laule. Sekka joodi ka paar õlut.

Matka põnevaim osa saabus õhtupimeduses. Hetkeks peatusime me kõik ühel metsast läbi viiva jõekese sillal, istusime sinna maha ja hakkasime laulma. Pimeduses kõlasid kõik laulud hästi, hoolimata sellest, et enamus ei pidanud üldse viisi. Laulu saatel jõudsime rannale, kus tuli ette päris põnevat jalgealust – vajuvat adru, libedaid kive ja nii edasi. Tähistaeva all tehti üks loominguline paus. Mõtlemiseks. Vaatamiseks. Tunnetamiseks. Mõned kohtusid sureva kährikuga.

Ei puudunud ka kottpimedas rippsilla ületamine, millel tehtud piltide peale oskas Andre küsida, et kas keegi hakkab kohe rongi alla jääma?

Laagripaigas osutus suurimaks väljakutseks üles leida peldik, mida ei leitudki. Kõik muu oli olemas, mistõttu lõke saadi üles suurema vaevata. Suurest väsimusest keerasin selle äärde pessa ja uinusin, jättes teised süüdimatult pidulikku õhtusööki küpsetama. Et see oli meie viimane ühine matk Andre ja Andyga üsna pikaks ajaks, oli meil ju plaanis pidusöök koos tseremooniaga.

Andy ja Ivan hakkasid seevastu tegelema loomingulise tegevusega ehk taskulambi tulede jäädvustamisega fotosensorile. Sellele järgnes meestevaheline jutt ehk meestejutt.

Õhtusööki valmistav seltskond oli märkimisväärselt tubli, sest hoolimata joodud alkoholikogusest suutsid nad ilusti näpuga retseptis järge ajada ja peaaegu kõik komponendid toidusse paigutada. Kahetsusväärselt unustati pastakanale lisada hirmkallis parmesani juust, mis seetõttu meiega lihtsalt niisama kaasa reisis.

Ei saa mainimata jätta, et seda suurepärast šedöövrit valmistati terve igavik, aga kui see valmis sai, pälvis ta ilmselt kõigi matkade parima õhtusöögi tiitli. Samas peab tunnistama, et pidulikkus oli kergelt peale surutud, enamus ei viitsinud enam mitte midagi, isegi süüa mitte, Andre magas pingil viinaund ja Anni korrutas pidevalt hirmunult, kuidas ta ei joo enam mitte kunagi. See on hea ju, kui alkohol sind ennastki ära hirmutab. Mina pidasin kogu seda õhtut veidi nõmedaks, et mitte öelda lubamatuks, ja porisesin pidevalt nende kallal, kes piiri ei pidanud. Pole just tore ärgata hubase lõkke ääres magusast unest selle peale, kui Anni sulle suure uhkustundega kõrva karjub: „Külli, me oleme täitsa purjus!!“ Õnneks võeti end suht ruttu kokku ja kahetseti pattu ning hommikul käisid pooled jututeemad endiselt sellesama patukahetsuse ümber. Igaüks üritas omaltpoolt abistamiseks pakkuda välja nippe, kuidas pidurdada alkoholijoomist. Midagi väga tõhusat välja ei mõeldud.

Pidulik osa siiski niivõrd-kuivõrd toimus, sest Ivan võttis õhtujuhtimise ohjad enda kätte ning sundis kõiki kordamööda kõnet pidama. Kõik peale Andre sellega ka toime tulid, kes naljaga pooleks, kes veidi siiramalt, kuid ühtteist südamlikku jäi kõlama küll. Kurb oli ka. Eriti kurb oli, et Suurjuht kogu õhtu maha magas.

Pühapäev. Peldik leiti hommikuvalguses teiselt poolt teed.

Hommikul saatsin ma Ivani kodu poole teele ning meie jäime maitsvat hommikusööki valmistama. Hommikusöögile järgnes väga väga pikk, nii umbes poolepäevane lebo. Päike oli taas väljas ja sooja käes peesitades tuli hea uni. Ärgates olin ma auga välja teeninud zombi nime.

Lisaks peldikule õnnestus valges paremini märgata ka seda, et meie naabriteks olid kaks vilgast… eemmm… Suurjuht, aita, nirki? Kahekesi mänglesid nad jõeäärses oksahunnikus ning ajasid teineteist metsa all taga. Väga sulnid naabrid, tunduvalt paremad kui need, kes autodega letti sõitsid ja muusika hõiskama panid. Kõigi üllatuseks oli Andrei see, kes naabritele ütlema läks, et võtku vaiksemaks. Muusikahuvilistele siis, mitte nirkidele.

Viimase päeva teekond oli äärmiselt mõnus, kerges niiskuses ja udus oli tegelikult väga soe, meie rada viis mööda kena metsarada, millele meid juhatasid kohalikud seenelised, kes, ei saa märkimata jätta, olid meie matkahimust üllatunud ja vaimustunud. Mets oli sel matkal kuidagi eriliselt männilõhnaline.

Lõpp-punktis Vainupeal läks kõik hästi kiiresti. Suurem pudel rocki, mõned kuivikud, kohustuslik zombi-pilt ja minek. Mina ja Kristel jäime Andyt tagasi oodates ilusat merevaadet passima ja rääkisime elust. Kõrvale mekkisime muidugi jägrit. Seejärel meenus mulle, et ma pean ju linnast ise ka autoga koju sõitma..

Tagasiteel olime üsna reaalselt lähedal kokkupõrkele põdraga. See oli minu esimene silmast-silma põdraga kohtumine ja ma olin selle üle omamoodi õnnelik, mida ei saa vist öelda  Andy kohta, kes ehmatas end poolsurnuks. Õnneks olid golfil päris head pidurid.

Advertisements
5 kommentaari

5 thoughts on “Lahemaa 2010

  1. Iwan

    see silla peal laulmine jääb mulle väga pikaks ajaks meelde. see oli minu jaoks emotsioonidele seletamatut, meeldivat pinget pakkuv, täiel rinnal nauditav kogemus.

    ja Andre siiski kogu pidulikkust maha ei maganud, tema suurjuhilik kõne oli minuarust ka täiesti pädev. nii nagu muistne oraakel, sõnas ta midagi õpetlikku, mida meie, pühendunud jüngrid, pidime lihtsalt natuke aega interpreteerima. suursugust tarkust ja fülosoofiat oli see jutt täis.

    nirki oleks ma tahtnud ka näha, kahju et jäin sellest ilma. väga ilusad loomad.

    hea värske reisikiri; tubli, Külli!

  2. Andre

    Mitte üht nirki sääl küll polnud. Nirk on nii väike elajas, et teda üle jõe küll ei näe, need seal olid vägagi tõenäoliselt tuhkrud. Aga kuna nad olid kaugel ja pihku võtta neid ei saanud :) siis on võimalik, et olid mingid (ameerika naaritsad)

    Hiljem, kui me Vainupea poole kõmpisime, siis kobistas tee ääres puu otsas ka üks nugis.

    • No näed, täiesti tuksis. Ma ei tunnne neid väikseid kiskjaid. Äkki teeks mingi sellise tutoriali, kus sa seletad, mis loom on mis. no mitte karu ja rebane, aga nirk, kärp, mink, nugis,. no sellised asjad lähevad segamini, tegelt ka.

      • Andre

        Kusjuures, ma teeks seda väga hea meelega. Eestisei ela väga palju imetajaid, nii et on täiesti reaalne kõiki neid tundma õppida (võibolla väikesed närilised siiski on natu sarnased üksteisega aga neid nii ehk naa ilma kätte võtmata on raske määrata)

        Ah jaa, hommikul oli jõekäärus ka saarmas. Mina ei näinud kahjuks aga Kristjan sattus peale.

  3. Andre

    Mis viinaund? Jätsid muidugi targu mainimata selle, et eelmine öö oli möödunud suht unetult ja söögitegemise ajaks oli kah kell mingisugune järgmine hommik juba :) Anyway, ma magasin ka enne viina joomist vahepeal, nii et uni oli aus, viinaga või ilma ;)

    Ah jaa, alkohili koha pealt ehk midagi põrutavat tõesti välja ei mõeldud, aga kogu arutelu tulemusena jõudsime otsusele, et vaja on korraldada hoopis kurgivaba matk.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.